Aga tervist!
Nelja aasta jooksul olen ma nüüd käinud Dénias (Valencia piirkonas, Hispaanias) kolm korda. Minu vanemate sõber elab seal, nii et see on kena paik et seal nädal aega viibida.
Dénia kliima talvel on piisavalt soe, et kanda õhukest kampsunit, aga suvel saavad temperatuurid jõuda 40°C-45°C kraadini, mitte kõige elamiskõlbik inimese jaoks, aga vähemalt D-vitamiini on hea kogus rohkem, kui enamikel Euroopa riikidel.
Neljapäeval käisin ühes õuerestoranis Dénia kalda juures.
Pearoog oli paella krevettidega.
Pärast Canelobre külastamist, käisime meie teekõrval restoranis. Meile anti 4 sööki:
Suvikõrvitsapulgad olid väga segaduslikud. Väljas oli krõbe kiht ja peal oli abstraktselt kibeda magususega siirup. Temperatuur oli tuline ja ma isegi ei tajunudki suvikõrvitsat.
21. veebruari varahommikul, mina (ja mu vanemad) alustasime retke Oslo lennujaamast ja nelja tunnise lennuga saabusime Alicante lennujaama.
Natukese aja pärast, kui me lahkusime lennujaamast, me käisime 50-ndate stiilis söögikohas. Ma valisin endale kanaliha koos praemunade ja fritüüritud kartuliviiludega. Kanalihal oli leige temperatuur ja üpris pehme oli närida, praemunadel ja friikartulitel oli õline ja soolakas maitse (natukese soolakristalli tekstuuri ka) ja mozzarella pulgad olid pisut tahked ja krõbedamad.
Krõbedus: 6/10
Magusus: 1/10
Soolasus: 8/10
Hapukus: 1/10
Kibedus: 0/10
Maitseintensiivsus: 8/10
Hinnang: 7/10
Umbes tunnise autosõidu järel olime Dénia linnas.
Dénia kliima talvel on piisavalt soe, et kanda õhukest kampsunit, aga suvel saavad temperatuurid jõuda 40°C-45°C kraadini, mitte kõige elamiskõlbik inimese jaoks, aga vähemalt D-vitamiini on hea kogus rohkem, kui enamikel Euroopa riikidel.
Kolmapäeva pärastlõunal jõudsin kohale Penyal d'Ifaci, mis on 30-minutine sõit eemal Déniast.
Penyal d'Ifac on 332 meetri kõrgune lubjakivist tehtud paljand (suur individuaalne kivisein) ja asub Calpe linna kaldal. Jalutuskäik tippu kestab tavaliselt 2 kuni 3 tundi.
Teel tipupunktini on üks tunnel, mille pikkus on umbes 40 meetrit. Pärast tunnelit on tavaliselt mullateed, kiviseinad ja mõned ketid mis viivad tipu-postimärgini. Väga suur kogus kajakaid tavaliselt karjuvad mäe kohal. Kui sul ei ole ebamugav hirm nõlvade tõttu või sinu tervis on enamasti korras, selline mägironimispaik on soovitatud.
Meile anti eelroaks saiakorv kastmega ja fritüüritud kala ja kalmaarid. Fritüüritud kalal oli keskmise intensiivsusega soolane ja õline maitse. Temperatuur oli pisut soojem, kui inimese kehatemperatuur ja tekstuur väljastpool krõbeda kihiga. Mõned kalatükid olid suure intensiivsusega hapukad, peaaegu nagu laim.
Krõbedus: 7/10
Magusus: 1/10
Soolasus: 8/10
Hapukus: 5/10
Kibedus: 0/10
Maitseintensiivsus: 8/10
Hinnang: 9/10
Kui riisi peale pandi mõnikümmend milliliitrit sidrunimahla, selle maitse oli pisut soolakas ja üpris tugeva hapukusega. Krevette on keeruline süüa, sest sa pead koorima hea koguse krevetipead ja eksoskeletti ära. Krevetil oli pehme tekstuur ja mõni kogus soolast maitset
Krõbedus: 2/10
Magusus: 1/10
Soolasus: 6/10
Hapukus: 5/10
Kibedus: 1/10
Maitseintensiivsus: 6/10
Hinnang: 6/10
Montgo on 753 meetri kõrgune lubjakivist mägi, mis on 18 kilomeetrit pikk.
Ma alustasin retke oma isaga kell 14 ja kolmandik retkest oli tee väga lapik ja koosnes enamasti kuristikest (Hispaania keeles tähendab ''Barranc'').
Kui kuristikud said läbi, me olime jõudnud Cova del Camell'i, mis on 30-meetri sügavune koobas künka all.
Pärast koobast läks tee palju kõrgemale ja umbes 650 meetri kõrgusel oli võimalik näha teist poolt mäge, isegi Penyal d'Ifac oli nähtav. Kui tipupunktini olime jõudnud, siis me vist ei näinud ühtki inimestki, kuni me jõudsime koju.
Tipupunktist allatulek oli palju raskem ja mõnedel aegadel oli ka raske, et leida teed. Me ronisime teravatel kividel, kuni me jõudsime ühe ristini nimega ''Crew de El Montgo'' ja tee oli nüüd palju rohkem nähtavam.
Öösel servaronimine oli aeglane protsess, sest me olime umbes 300-meetri kõrgusel mäenõlva serval, kus tee otsimine kestis pisut aega. Me olime isoleeritud väga kõrgel ja isegi natukene kadunud. Õnneks me leidsime ühe sildi mis viis meid terve tee alla turvaliselt.
Me jõudsime tagasi öösel kell 21 ja sellel päeval ma jalutasin 35,000 sammu.
Kuigi palju pikem võrreldes Pental d I'fac-iga, selline mägi on väga sobilik amatöörsete mägironijate jaoks.
Pühapäeval läksime me Canelobre koopasse, mis asuvad Alicante läheduses.
Canelobre on 70-meetri sügavune koobas, mis on väga tihedalt täis stalagtiite ja stalagmiite. Koopas on väga palju valgustusprožektoreid ja suur kogus treppe. Üks stalagmiitidest on umbes 140,000 aastat vana, mis tähendab et see tekkis isegi varem, kui varajased inimesed jõudsid kohale Euroopasse. Üks kivitükkidest koopas arvatavasti kukub 50-60,000 aasta pärast alla, kui inimesed ei plaani hävitada Canelobret.
Pärast Canelobre külastamist, käisime meie teekõrval restoranis. Meile anti 4 sööki:
Salatisegus oli lehtsalat, Ceasari kaste, sealihatükid ja kirsstomatid. Maitse oli üpris soolane koos Ceasari salatikastmega ja lehtsalat oli mahedalt krõbe.
Krõbedus: 7/10
Magusus: 1/10
Soolasus: 6/10
Hapukus: 0/10
Kibedus: 0/10
Maitseintensiivsus: 5/10
Hinnang: 8/10
Krõbedus: 7/10
Magusus: 9/10
Soolasus: 2/10
Hapukus: 8/10
Kibedus: 4/10
Maitseintensiivsus: 25/10
Hinnang: 3/10
Krevetid nagu eelmine kord olid mõeldud et koorida, nii et ma väga neid ei söönudki.
Tumerisotto oli tõenäoliselt minu jaoks lemmiksöök.
Riisi peale oli pandud väga väga tumerohelist kalmaaritinti, millel oli natuke hapukas maitse, aga tegi riisi palju mahlakamaks. Temperatuur oli leige.
Riisi peale oli pandud väga väga tumerohelist kalmaaritinti, millel oli natuke hapukas maitse, aga tegi riisi palju mahlakamaks. Temperatuur oli leige.
Krõbedus: 2/10
Magusus: 1/10
Soolasus: 8/10
Hapukus: 3/10
Kibedus: 0/10
Maitseintensiivsus: 7/10
Hindamus: 9/10
Minu nädal Hispaania kaldal oli hästi kena ja ma suure tõenäosusega lähen vist tagasi Déniasse järgmine aasta või paari aasta pärast. Talvel või kevadel on kõige mugavam aeg, et minna.
Kohtumiseni!