Reede, 23. oktoober 2020

Peatükk 109: Nugised, kurb asi ja kudumine


Kananugised ja seenenugised
Tervist kallid lugejad!

Ma vabandan, et ma pole kirjutanud pikka aega postitust, sest mul oli kool, korvpallitrenn ja kodutöö, aga nüüd mu on koolivaheaeg nädalaks ja ma tundsin ka pisut muret enda blogi pärast.

Täna oli mul söögiks kartulipuder seentenagitsate ja kananagitsatega (tehniliselt seened ei ole taimed, aga on terve uus organismiriik, inglise keeles see on (Fungi)).

Kõigepealt kartulipuder. Kõigepealt ma pesin ja koorisin umbes paar tosinat kartulit ise ja mu ema tükeldas need kooritud kartulid, keetis, et kartulid väga pehmeks teha, segas koos tulise piima ja võiga kokku ja kloppis, et teha tekstuuri siidiseks (et ei oleks tükke). Tegelikult oli kartulipuder tehtud teise söögi jaoks eile, mis oli koos taimetoidu kastmega, aga jäi alles tänaseks. Kartulipuder oli siidise ja pehme tekstuuriga, maitses mahedalt, oli sooja temperatuuriga. Päris tore lühidalt.

Nüüd nugised. (Ma nimetan neid nugisteks, sest ma ammu ütlesin nagitsate kohta niimodi). Seenenugised olid aedšampinjoni seentega (Agaricus bisporus on nende teaduslik nimi ladina keeles). Kõigepealt sa viilutad seene suurteks tükkideks (umbes 3 kuni 5 sentimeetrit pikk või lai). Siis võtad kausi ja segad saiajahu sisse vürtse ja soola pisut (pane umbes kolm supilusikat jahu ühte kaussi keskmiselt ja kui on liiga vähe, pane veel üks supilusikas juurde). Siis klopi ära muna teises kausis. Kolmandasse kaussi pane riivsaia, selle sisse võid ka panna maitseaineid. Siis kasta seenetükid  järjest saiajahu, munakollase ja riivsaia sisse, kaetud seenetükid pane panni peale õliga paariks minutiks ja serveeri! 
Kananugistega on ka sama lugu, aga lihtsalt seente asemel on kanatükid. Seenenagitsad olid krõbeda tekstuuriga väljastpoolt ja pehme, mahlase tekstuuriga seestpoolt, mis maitses soolaselt ja oli sooja temperatuuriga. Kananagitsad olid ka krõbeda ja pisut kõvema tekstuuriga, maitsesid soolaselt ja pipraselt (sest saiajahusse lisati ka pipart pisut) ja oli sooja ja leige vahel. 
Segamini köögilaud


Kokkamine tegi laua sodiseks, aga see oli seda väärt.

Mul on üks väike kurb asi, millest rääkida. See on meie tibust Augustist. Kui me viisime meie kanad, kukeja tibu teise talusse talvekoju 30. augustil sel aastal, siis 8. septembri õhtul August kadus. Ma saan aru, et see on nukker, aga see võis olla tema rumal mõte minna metsa ja võibolla ka kahju, et ta oli kuu vanune (mitte 4,53 miljard aastat võrreldes meie Kuuga), me isegi ei teadnud, mis ta sugu on. Milvi on ikka talvekodus ja tunneb ka pisut nukrust, aga Milvi ei olnud tema bioloogiline ema. Milvi kõigest haudus teda, aga ka hoolis temast. August oli meile kallis ja VÕIBOLLA ta on nüüd rebase sees seedinud, aga vähemalt tema algus oli väga sõbralik ja vaba, sest enamik tibudest on puuris või isegi meessoost tibud surevad tehastes minuteid pärast nende sündi, sest meie sööme kanu. Ma tean, et siin on kananagitsad, aga ma ainult söön neid, et mitte raisata liha. Ma proovin vaikselt minna herbivoori faasi, nagu mu isa ja vend on praegu taimetoitlased (nad muutusid taimetoitlasteks enne, kui August kadus).
See ongi normaalne taludes, kui mingi loom läheb kaduma, ja talvekodu oli mu ema sõbra oma kellel on ka kanad ja isegi pardid. Ma meenutan Augustit lahkesti. 

Minu kudumistöö

Tegelikult on mul ka üks uus hobi mida ma teen. Kudumine.
Ma olen tegelikult kudunud juba paar kuud ja ikka jätkan ka täna. Ma õppisin umbes paarkümmend minutit enda emalt, kuidas kududa ja oskan päris hästi nüüd. Ma luban, et ma ei valeta. Esimene kudumistöö, mis ma tegin oli üks kilpkonnatekk mida ma tegin Matildale (tema liigi nimi on (Agrionemys horsfieldii). See kestis umbes nädala, et teha ja on 17,7 sentimeetrit pikk, 12,2 sentimeetrit lai ja umbes 0,4 sentimeetrit paks. See koosneb kuuest värvist, kollakas-roheline, tume kuuse-roheline, tugev punakas-roosa, hele lillakas-roosa, oranžikas-beež ja meekollane. Nüüd ma teen ühte teist tööd. See on üks sall, mida ma teen iseendale, aga pole veel valmis (hetkel on see 38 sentimeetrit pikk, umbes 23,5 sentimeetrit lai ja umbes 0,3 sentimeetrit paks). See sall algab akvamariinse tsüaaniga, siis on veel tsüaan, türkiis, taevasinine, sinine, lühike riba lillat, punakas-oranž, lühike riba oranžikat-roosat, lavendlililla, talvine sinakas-lilla taevas ja praegu olen sinise juures.

Ma arvan, et see on kõik mida oskan selgitada, soovin head tervist teile.

Nägemiseni!