See postitus on pisut söögi ajaloo kohta. Pärit 70-ndatest ja varajastest 80-ndatest oli mu ema kasvanud hilises Nõukogude Liidus. Sellel ajal oli natuke vähem toitu ja polnud palju eksootilisi tooteid (paljud isegi ei teadnud mis avokaado oli). Poes võtsid paljud töötajad toitu ära ja jagasid neid oma sõpradele. Minu ema jaoks oli kartulipuder viineriga nagu mahe luksustoode, sest viinereid poes ei müüdud.
Söögi koostisosad on: keedetud ja kooritud kartulid, või, sool, sealihaviinerid, sibulatükid, kurk ja petersell.
Esimesena kooriti ära kartulid ja pandi keema, pärast tambitakse kartulid pudruks keeduvee, või ja soolaga. Järgmisena tuleb lõigata sealihaviinereid ja praetakse tulisel pannil koos sibulaviiludega. Ja nüüd serveeritakse pisut peterselli peale, kõrvale viilutatud kurki [samuti ka kahvel] ja nüüd on see valmis!
Selle temperatuur oli kenasti soe, tekstuur lihal oli mahedalt krõbe ja maitse kartulipudrul oli mõnusalt võine.
Nõukogude ajal ei olnud väga palju vürtse poodides, nii et söögid olid tavaliselt ainult pipra või soolaga.
Ma olen pisut tänulik, et tänapäevases maailmas on demokraatlikus Euroopas rohkem vürtse ja suurem söögivalik.