Peatükk 121: Nädal Hispaania kaldal

Aga tervist! 

Nelja aasta jooksul olen ma nüüd käinud Dénias (Valencia piirkonas, Hispaanias) kolm korda. Minu vanemate sõber elab seal, nii et see on kena paik et seal nädal aega viibida. 

 

21. veebruari varahommikul, mina (ja mu vanemad) alustasime retke Oslo lennujaamast ja nelja tunnise lennuga saabusime Alicante lennujaama. 

Natukese aja pärast, kui me lahkusime lennujaamast, me käisime 50-ndate stiilis söögikohas. Ma valisin endale kanaliha koos praemunade ja fritüüritud kartuliviiludega. Kanalihal oli leige temperatuur ja üpris pehme oli närida, praemunadel ja friikartulitel oli õline ja soolakas maitse (natukese soolakristalli tekstuuri ka) ja mozzarella pulgad olid pisut tahked ja krõbedamad. 

Krõbedus: 6/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 8/10

Hapukus: 1/10

Kibedus: 0/10

Maitseintensiivsus: 8/10

Hinnang: 7/10

Umbes tunnise autosõidu järel olime Dénia linnas. 

Dénia kliima talvel on piisavalt soe, et kanda õhukest kampsunit, aga suvel saavad temperatuurid jõuda 40°C-45°C kraadini, mitte kõige elamiskõlbik inimese jaoks, aga vähemalt D-vitamiini on hea kogus rohkem, kui enamikel Euroopa riikidel.

Kolmapäeva pärastlõunal jõudsin kohale Penyal d'Ifaci, mis on 30-minutine sõit eemal Déniast.

Penyal d'Ifac on 332 meetri kõrgune lubjakivist tehtud paljand (suur individuaalne kivisein) ja asub Calpe linna kaldal. Jalutuskäik tippu kestab tavaliselt 2 kuni 3 tundi. 

Teel tipupunktini on üks tunnel, mille pikkus on umbes 40 meetrit. Pärast tunnelit on tavaliselt mullateed, kiviseinad ja mõned ketid mis viivad tipu-postimärgini. Väga suur kogus kajakaid tavaliselt karjuvad mäe kohal. Kui sul ei ole ebamugav hirm nõlvade tõttu või sinu tervis on enamasti korras, selline mägironimispaik on soovitatud.

Neljapäeval käisin ühes õuerestoranis Dénia kalda juures.

Meile anti eelroaks saiakorv kastmega ja fritüüritud kala ja kalmaarid. Fritüüritud kalal oli keskmise intensiivsusega soolane ja õline maitse. Temperatuur oli pisut soojem, kui inimese kehatemperatuur ja tekstuur väljastpool krõbeda kihiga. Mõned kalatükid olid suure intensiivsusega hapukad, peaaegu nagu laim.

Krõbedus: 7/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 8/10

Hapukus: 5/10

Kibedus: 0/10

Maitseintensiivsus: 8/10

Hinnang: 9/10

Pearoog oli paella krevettidega. 

Kui riisi peale pandi mõnikümmend milliliitrit sidrunimahla, selle maitse oli pisut soolakas ja üpris tugeva hapukusega. Krevette on keeruline süüa, sest sa pead koorima hea koguse krevetipead ja eksoskeletti ära. Krevetil oli pehme tekstuur ja mõni kogus soolast maitset

Krõbedus: 2/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 6/10

Hapukus: 5/10

Kibedus: 1/10

Maitseintensiivsus: 6/10

Hinnang: 6/10

Montgo on 753 meetri kõrgune lubjakivist mägi, mis on 18 kilomeetrit pikk. 

Ma alustasin retke oma isaga kell 14 ja kolmandik retkest oli tee väga lapik ja koosnes enamasti kuristikest (Hispaania keeles tähendab ''Barranc'').

Kui kuristikud said läbi, me olime jõudnud Cova del Camell'i, mis on 30-meetri sügavune koobas künka all. 

Pärast koobast läks tee palju kõrgemale ja umbes 650 meetri kõrgusel oli võimalik näha teist poolt mäge, isegi Penyal d'Ifac oli nähtav. Kui tipupunktini olime jõudnud, siis me vist ei näinud ühtki inimestki, kuni me jõudsime koju.

Tipupunktist allatulek oli palju raskem ja mõnedel aegadel oli ka raske, et leida teed. Me ronisime teravatel kividel, kuni me jõudsime ühe ristini nimega ''Crew de El Montgo'' ja tee oli nüüd palju rohkem nähtavam.

Öösel servaronimine oli aeglane protsess, sest me olime umbes 300-meetri kõrgusel mäenõlva serval, kus tee otsimine kestis pisut aega. Me olime isoleeritud väga kõrgel ja isegi natukene kadunud. Õnneks me leidsime ühe sildi mis viis meid terve tee alla turvaliselt.

Me jõudsime tagasi öösel kell 21 ja sellel päeval ma jalutasin 35,000 sammu.

Kuigi palju pikem võrreldes Pental d I'fac-iga, selline mägi on väga sobilik amatöörsete mägironijate jaoks.

Pühapäeval läksime me Canelobre koopasse, mis asuvad Alicante läheduses.

Canelobre on 70-meetri sügavune koobas, mis on väga tihedalt täis stalagtiite ja stalagmiite. Koopas on väga palju valgustusprožektoreid ja suur kogus treppe. Üks stalagmiitidest on umbes 140,000 aastat vana, mis tähendab et see tekkis isegi varem, kui varajased inimesed jõudsid kohale Euroopasse. Üks kivitükkidest koopas arvatavasti kukub 50-60,000 aasta pärast alla, kui inimesed ei plaani hävitada Canelobret.

Pärast Canelobre külastamist, käisime meie teekõrval restoranis. Meile anti 4 sööki:

Salatisegus oli lehtsalat, Ceasari kaste, sealihatükid ja kirsstomatid. Maitse oli üpris soolane koos Ceasari salatikastmega ja lehtsalat oli mahedalt krõbe.

Krõbedus: 7/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 6/10

Hapukus: 0/10

Kibedus: 0/10

Maitseintensiivsus: 5/10

Hinnang: 8/10

Suvikõrvitsapulgad olid väga segaduslikud. Väljas oli krõbe kiht ja peal oli abstraktselt kibeda magususega siirup. Temperatuur oli tuline ja ma isegi ei tajunudki suvikõrvitsat.

Krõbedus: 7/10

Magusus: 9/10

Soolasus: 2/10

Hapukus: 8/10

Kibedus: 4/10

Maitseintensiivsus: 25/10

Hinnang: 3/10

Krevetid nagu eelmine kord olid mõeldud et koorida, nii et ma väga neid ei söönudki.

Tumerisotto oli tõenäoliselt minu jaoks lemmiksöök.

Riisi peale oli pandud väga väga tumerohelist kalmaaritinti, millel oli natuke hapukas maitse, aga tegi riisi palju mahlakamaks. Temperatuur oli leige.

Krõbedus: 2/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 8/10

Hapukus: 3/10

Kibedus: 0/10

Maitseintensiivsus: 7/10

Hindamus: 9/10

Minu nädal Hispaania kaldal oli hästi kena ja ma suure tõenäosusega lähen vist tagasi Déniasse järgmine aasta või paari aasta pärast. Talvel või kevadel on kõige mugavam aeg, et minna. 

Kohtumiseni!

Peatükk 120: Ema lapsepõlv

Tervitused jälle! Tänane söök millest räägin on kartulipuder viineriga.

See postitus on pisut söögi ajaloo kohta. Pärit 70-ndatest ja varajastest 80-ndatest oli mu ema kasvanud hilises Nõukogude Liidus. Sellel ajal oli natuke vähem toitu ja polnud palju eksootilisi tooteid (paljud isegi ei teadnud mis avokaado oli). Poes võtsid paljud töötajad toitu ära ja jagasid neid oma sõpradele. Minu ema jaoks oli kartulipuder viineriga nagu mahe luksustoode, sest viinereid poes ei müüdud.

Söögi koostisosad on: keedetud ja kooritud kartulid, või, sool, sealihaviinerid, sibulatükid, kurk ja petersell.

Esimesena kooriti ära kartulid ja pandi keema, pärast tambitakse kartulid pudruks keeduvee, või ja soolaga. Järgmisena tuleb lõigata sealihaviinereid ja praetakse tulisel pannil koos sibulaviiludega. Ja nüüd serveeritakse pisut peterselli peale, kõrvale viilutatud kurki [samuti ka kahvel] ja nüüd on see valmis!

Selle temperatuur oli kenasti soe, tekstuur lihal oli mahedalt krõbe ja maitse kartulipudrul oli mõnusalt võine. 

Nõukogude ajal ei olnud väga palju vürtse poodides, nii et söögid olid tavaliselt ainult pipra või soolaga. 

Ma olen pisut tänulik, et tänapäevases maailmas on demokraatlikus Euroopas rohkem vürtse ja suurem söögivalik. 

Peatükk 119: Isetehtud sai

Aga tervitused jälle! Minu viimasest postitusest on mõõdunud väga pikk aeg? 

Ma olen juba elanud üle aasta Oslos, Norras ja olen tegelenud Norsk Bokmål’i keele õppimisega.

Ma olen palju rohkem tihti teinud sööke oma kodus, nii et ma selgitan kuidas teha saia üpris lihtsalt.

Kõigepealt, sa vajad umbes 6 detsiliitrit nisujahu, pool pakki pärmi, 1 teelusikas täit soola, 2 teelusikat täit suhkrut, umbes pool detsiliitrit õli ja üks klaas sooja vett. Siis sa paned need samas järjekorras nagu ma kirjeldasin ühte mikserikaussi ja lased sellel segada aeglaselt, kuni see segab kokku üheks taignaks. Sa saad selle kas panna taigna vormi, mis on määritud võiga või rullida selle kokku pätsiks ja panna ahjuplaadi peale paberiga ja rätiku alla ja lased sellel kerkida umbes 1 tund (või umbes 33,093,474,372,000 tseesium-133 sageduslainet). 

Pärast seda, sa paned ahju tööle umbes 180°C juurde (453 Kelvinit), ja kui see jõuab selle temperatuurini, sa paned saia ahju 20 minutiks (või 0.02 Neptuuni päeva) ja pärast seda, sa eemaldad selle ahjust ettevaatlikult, lased sellel jahtuda rätiku all ja pisut hiljem, sai on valmis!

Ma proovisin seda vaarikamoosiga ja oskan öelda, et sellel on üpris pehme tekstuur ja sai ise on väga mahedalt soolane. 

Mõned head soovitused sellele on näiteks tüümian, oliivitükid, seemned jne.

Ma vaatan, kas ma saan teha rohkem retsepte ja kirjeldada enda elu Oslos.

Aga proovin postitada sagedamini.

Peatükk 118: Isetehtud quesadilla

 

Aga tervitused jälle! 

Ma olen elanud juba ~8 kuud Oslo, Norras. Mulle meeldib Norras elada ja ma arvan et minu rahvusvaheline kool on üpris sõbralik. Ma ikkagi tulen tagasi Eestisse, kui mul on näiteks nädalapikkune vaheaeg, või kui mul on suvevaheaeg.

Täna oli mu koolis kokandustund. Meie retseptiks oli taimetoitlase quesadillad. Quesadillad on tortillad, mis on kaetud juustu, liha ja või salsaga. Minu koolis koosnesid quesadillad juustuviiludest, tomatisalsast ja guacamolest. Pärast kooli ma proovisin kodus teha enda oma quesadillat. Minu quesadilla koosnes tortillast, juustuviiludest, paprikatest ja guacamolest. Kõigepealt ma viilutasin ära paprikad, panin pliidi tööle, valasin 1 supilusikat õli pannile, pool teelusikat vürtsköömneid, pisut soola ja pipart ja praadisin ära paprikad 5 minutiks. Siis ma segasin avokaadosid, et teha guacamolet ja küpsetasin ära enda tortilla koos juustuga. Ma panin peale paprikat ja guacamole ja lõikasin quesadilla ära 4 tükiks.

Temperatuur oli piisavalt soe, välimus oli õhuke ja pisut krõbe ja seest oli kas juustune ja köögiviljaliselt krõbe. Ma ütleksin, et kooli quesadilla umbes 91.5%-100% ja minu oma vist 94.5%-100%.

Ma õpin vaikselt süüa tegema. Ma isegi oskan aru saada kuidas teha kaerapiimaga espressot.  Kui ma vaikselt oskan teha rohkem sööke ise, siis see tundub, nagu et mul oleks rohkem postitusi, et teha, kuna mul on nüüd mahe oskus, et valmistada pliidil tehtud sööke.

Peatükk 117: Lihavõttesöögid ja Norra elu.

Tervitused jälle! Selles blogipostituses ma selgitan pisut enda Norra elust ja lihavõttesöökidest.

Ma läksin eelmisel nädalal Eestise enda maakoju lihavõttepüha tähistama. Ma tegin nädalas väikseid maatöid meie aias ja minu vend tuli laupäevaks maakoju. Laupäeval me valmistasime lihavõttesööke. Toidud olid: kartulisalat, porgandipirukad, juustuvaagen, oliivid, krevetid, kirsstomatid, munasalat, rosinasaiad ja pasha. Ma sõin kartulisalatit, paar porgandipirukat, oliivie, rosinasaia ja ühe pashaviilu. Kartulisalat oli üpris kena majoneesi, kartuli ja herne segu. Minu jaoks ma hindaksin selle umbes 94.5%-100%. Porgandipirukad olid hästi. Ma tundsin piruka sees keedumuna, porgandi ja muskaadimaitset. Minu arvates see maitses umbes 87.5%-97.5%. Oliivid on minu jaoks üpris meeldivad. Rohelised oliivid on rohkem hapukamad ja mustad oliivid on rohkem soolasemad ja mahlasemad. Hindaksin oliive 98.5%-100% juures. Rosinasaiad koosnesid taignast, rosinatest, Nutellakreemist ja kaneelipulbrist. Suurem sai pandi ahju 200℃ peal umbes 20 minutiks. Saiad olid üpris krõbedad, magusad ja keskel pisut pehmemad. Rosinasaiad maitsesid minu arvates 97.5%-100%. Pasha on üks lihavõtte magustoit, mis koosneb kohupiimakreemist ja rosinatest. Kõigepealt sa segad umbes 5 pakki kohupiimakreemi rosinatega, kuivatatud puuviljade, pähklite, pisut vahukoore ja isegi natukese võiga. Siis seda pannakse kanga sisse ja raskuse peale, et vesi voolaks ära ja sa paned  külma peaaegu ööpäevaks ja sa siis sa serveerid magustoitu kaunistustega, näiteks maasikad. See maitses piisavalt magusalt, et öelda et see oli umbes 95.5%-100%. Ma ütleks, et see oli üpris kena lihavõtte söögilaud.

Nüüd ma selgitan enda Norra elust.

Ma nüüd käin Norra koolis, mis asub paari minuti jalutuskäigu kaugusel minu kodust. Ma alustasin Norra kooli detsembri keskel eelmisel aastal, mis tähendab, et ma olen seal käinud peaaegu viis kuud juba. Ma käin ühes rahvusvahelises keeleõppe klassis, kus ma õpin Norra keelt paar aastat. Minu tunnid on norra keel, inglise keel, usundiõpetus, loodusõpetus, matemaatika, ajalugu, kehaline kasvatus ja klassiväline tund. Tegelikult minu koolis on ka kokandustund kus me tõlgime retsepte mida meie õpetajad annavad ja me teeme paaris erinevas grupis ühte toitu mida me sööme tunni lõpus. Haridussüsteem Norras on ka üpris hea, nii et see on mulle mugav. Väga palju kodutööd ei anta ka Norra koolis, mis tähendab et kooliaasta algab19. augustil.

Aga ma loodan, et saan teha rohkem postitusi Oslos. Nägemiseni!

Peatükk 116: Oslo burrito

Tervitused! 

Üpris pikk aeg on mööda läinud, kui ma tegin eelmise postituse. Mul on põhjus miks ma pole postitanud. Ma olen kolinud Oslosse, Norra. 

Ma olen kolinud Oslosse, sest minu isa töö on seal nüüd. Ma kolisin siia septembri keskel. Ja ma olen kas kodukoolis või varsti lähen Norra keele õpetuskooli. Aga nüüd mul on rohkem aega, et blogipostitusi teha. Täna ma postitan ühe väiksema postituse, et õelda, et ma ikka tegelen selle blogiga.

Aga räägime siis toidust.

Restorani nimi oli Mucho Mas, mis tõlkes tähendab vist ''Väga Palju''. Restoran asub Grünerløkka linnaosas, Oslos, Norras ja see oli Mehhiko tüüpi restoran, milles serveeriti eelroogasid, takosid, burritosid, burrito kausse, mõnesid magustoite ja alkoholi (C2H6O + H2O + C6H12O6 + muud).  Õnneks meie ei tellinud etanooli.

Eelmisel neljapäeval ma tellisin endale Kylling Tinga burrito, ehk kanatinga burrito, mis koosnes tortillast, riisist, kanafileest, tšillikastmest, ubadest, sibulatest ja mõnedest vürtsidest. Selle kõrval oli ka hapukoor ja nachod. Üpris lihtne retsept, aga kui ma sõin seda, mul oli erksalt hea tuju, sest ma ei olnud söönud päris burritot pisut aega, nii et see erutas mind norepinfriini, serotoniini, atsetüülkoliini ja glutamaatiga (maitse neurotransmitterid). Burrito sisemus oli kastmeliselt libisev, riis oli niiske väga pehme ja temperatuur oli soe. Nachod olid lihtsalt krõbedad ja kuivad. Ma hindaks sööki 95,75% kuni 100%. Ma sain joogiks endale 7Upi.

Aga ma loodan teha rohkem postitusi siin Oslos. Ma soovin head sügise algust!

Peatükk 115: Vutimuna võileib

Tervitused! Blogi jäi soiku kuuks ajaks, aga ta tuli tagasi. Ma võtsin väikse puhkuse, et veeta suve ja mul said ideed otsa, aga nüüd tahaksin rääkida vuttidest. Alustame siis sellest, kuidas teha vutimunavõileiba.

Kõigepealt pane peotäis vutimune ühte väiksesse potti täis vett ja pane keema. Oota kuni vesi läheb keema, kui mullid on umbes sentimeetri suurused. Siis keera taimer poolteist minutit (90000 millisekundit) ja kui see aeg on läbi, pane pliit kinni ja jahuta vutimunad külmas vees. Koori munad ära, lõika neid pooleks ja pane võileiva peale. Head seedimist! (Ehk head isu!)

Ma sõin täna hommikul mõned vutimuna võileivad, koos leiva, suitsulõhe, või, avokaadolõikude, tomati ja poole grammi tilliga. Ma saan sulle selgitada pisut vutimuna ja suitsulõhe tervislikkusest. 

Vutimunas on suur kogus B12 vitamiini,  kaltsiumi, magneesiumi, rauda, D-vitamiini ja üldsegi mitte palju kolestorooli. Ühes vutimunas võib ainult olla 14 kalorit, nii et see on hea toit dieediks.

Suitsulõhes on ka samu vitamiine, kui vutimunal ja ainult 23mg kolestorooli iga 100g kohta, ehk pisike hulk. Suitsulõhe sees on ka palju Omeega-3 rasvahappeid ja 100g kohta on ainult 117 kalorit (umbes sama palju, kui vutimunades 100g kohta). Lisaks võib suitsulõhe vähendada vähki ja südameinfarkte, nii et sellel on palju plusse dieedil.

Võileib maitses nagu suitsuliha ja koos avokaadodega, see ei maitsenud enam toores. Avokaado tekstuur oli võine ja maitses enamasti soolaselt koos murdosa magusaga ja vutimuna maitses nagu keedetud kanamuna. Ma hindaks seda 96% kuni 100%. 

Tegelikult need vutimunad ei olnud poest, aga meie omad. Me omame nüüd 5 vutti, üks emane ja neli isast. Me saime need vutid 2 nädalat tagasi (blogi tegemise ajal) ühest talust ja me hoiame neid kahes majas: üks emane koos isasega, kilpkonna Matilda pesas ja kolm isast suuremas õuepuuris. Neid ei ole lubatud lahti lasta, kuna nad kaoksid metsa ära, aga neil läheb peaaegu hästi. Aga kolm isast tihti nokivad üksteist, kirevad ja me nimetame neid kivipalluriteks. Isane peab saama vähemalt kolm emast, et olla õnnelik. Meil ei ole veel 9 emast, aga üks päev võibolla me saame. Me anname neile suure koguse toitu ja vett koos varjuga, nii et neil väga ei ole suur kurbus. Nad käituvad enam-vähem hästi ja kanad käituvad nendega hästi (meil tegelikult on nüüd 8 kana ja üks kukk, ainult 4 originaali ja 4 uuemat kana).

Aga ma soovin kõigile head suve!