Peatükk 112: Kodutehtud pitsa ja põdrad

Tervitused kõik! 

Pisut aega on mööda läinud pärast viimast postitust. Praegu aeglaselt vaktsineeritakse vanu inimesi Eestis, viirus vaikselt aeglustub ja täna tegi Marsi helikopter Ingenuity kõige esimese lühikese lennu teisel planeedil (vaata 111. peatükki).

Aga täna räägin kodutehtud pitsa tegemiseprotsessist ja hindamisest.

Kuidas teha 21cm läbimõõduga (umbes 350cm³ruumalaga) pitsa: Koostisosadeks on vaja: õli, soola, pisut suhkrut, nisujahu, pärmi, mozarella juustu, tavalist riivjuustu, paprikat, šampinjoni seeni, tomatipastat, kirsstomateid, küüslauku, suitsuvorsti ja artišokki. 

Kõigepealt tuleb teha pitsataigent nisujahust, pärmist, õlist, murdosa suhkrust ja veest. Kergita taigent rätiku all umbes tund aega. Rulli taigen laiali ja pane koostisosad pitsa peale (saad valida oma pitsa peale ise oma koostisosi). 

Siis küpseta ahjus kuni see on piisavalt krõbe. Meie küpsetasime pitsat puuahjus. Aga naudi enda pitsat! (sa saad ka valmistada 3 või rohkem pitsat!)

Minu lihas suulae peal saatis impulsse minu maitsetundlikku ossa aju keskel (Gustatory Cortex inglise keeles) (ehk ma maitsesin ühte lõiku ja see oli üpris hea). Pitsa oli väga pehme ja pisut mahlase tekstuuriga (pisut nagu viskoosne vedelik) ja ääres on pisut õhumullise tekstuuriga. See maitses juustu, suitsuliha ja tomatikastme maitsega. Ma hindan sööki umbes 85% kuni 100%.

Mul on veel üks lugu tänaseks. Täna õhtul ma käisin enda emaga ja meie sõbraga sõitmas Mulgimaal ringi, et fotograafida metsloomi. Tegelikult on meie sõbral olemas üks loodusekaamera, mis suurendab palju. Sõit kestis umbes tund päikseloojangu ajal ja me leidsime üpris palju massiivseid loomi. 

Kõigepealt me nägime kahte põtra, kellest üks oli ema ja teine oli vasikas. Emapõder tavaliselt kaalub umbes 270 kuni 400 kilogrammi, aga tavaliselt põdrad automaatselt ei rammi vastu autot, tihti nad mõtisklevad aga kui sa teed suuri liigutusi, siis nad hakkavad jooksma kohe. 

Siis me nägime ühte rebast ja jälle ühte põtra. Varsti tuli veel üks rebane ja pisut pärast seda nägime veel kolme põtra, kellest üks oli ema ja kaks olid vasikad. Siis nägime me ühte jänest ja viimaks kuut metskitse. Aga meil käivad ka karud. Isegi kui kirjutasin seda postitust, oli üks karu pool kilomeetrit eemal kaameras. Meie maakodus on veel palju loomi, mida oleme näinud, nii et see tundub nagu põldudega ja kuuskedega loomaaed.

Aga ma soovin teile head kevade jätku!

Peatükk 111: Kana wok, kana ramen ja Perserverance

Tervist jälle kallid lugejad! Ma soovin teile ka head 2021 aasta jätku. 

Täna ma räägin enda kana wokist, kana ramenist ja boonusest.

Kõigepealt on vaja suurt wokipanni, pliiti ja kaant. Siis on koostisosadeks vaja: pisut kanafileed, brokkolit, kaunu, punaseid või kollaseid paprikaviile, suvikõvitsat,  šampinjoniseeni, maisiteru, porgantit, ingverit, sesamiseemneid, paar küüslauguküünt, sojakastet ja maitseaineid. 

Mu ema praadis pannil kanafilee koos ingveri ja küüslauguga ja lisas veel vürtse ja juurvilju. See söök maitses üpris hästi ja oli sojakasteline, kana maitsega. Selle tekstuur oil kana kohta pehme ja suvikõrvitsa tekstuur pehme. Pärast serveeringut on temperatuur tulise ja kuuma vahel. Aga minu jaoks maitseb see söök umbes 90% kuni 100% vahel.

Nüüd räägin kana ramenist. Mu ema tellis ühest aasia restoranist paar toitu koju. Minu oma oli krõbeda kanaga ramen. See koosnes supipuljongist, rameninuudlitest, krõbekanast, merevetikatest ja keedumunast. Selle tekstuur oli kana kohta krõbe, nuudlid olid libiseva ja pehme tekstuuriga ja see maitses õliselt ja nuudlid maitsesid pisut nagu külm kana võileivas (ehk minu jaoks üpris hea). Söök ise oli sooja ja leige vahel. Kokkuvõtteks see maitses umbes 95% kuni 100% vahel.

Mul on ka üks naljakas lugu, kui ma käisin oma emaga jalutuskäigul ja ta oli näljane pisut. Nii, et me läksime ühte Viru keskuse kohvikusse, mis on raamatupoe juures. Ta arvas, et ramen seal oli pildi peal üpris hea, aga kui me tegelikult saime selle, siis tema jaoks see oli üpris koleda värvi ja maitsega. Mu emal on pildid plakatist ja päris toidust. 

Ja viimane tähelepanu lugu astronoomia kohta. 

Väike hoiatus, kui sa ei soovi väga lugeda, see on pisut pikk, aga kui jaksad või sind huvitab siis jätka palun.

Sa oled vist midagi kuulnud juuli lõpus, et üks Marsi sond saadeti kosmosesse (sellest räägiti pisut ka raadios juuli lõpus). Nüüd kohe varsti (pärast peatüki postitamist) hakkab üks Marsi kulgur nimega Mars 2020 või Perseverance maanduma Marsi pinnale kuhugi Jezero kraatrisse, mis on üks kraater kuhu võis voolata vett paar miljard aastat tagasi (kuna selle juures on tühjad jõed) ja võib otsida mingit väikest asitõendit ammuse vee kohta (isegi elu kohta). See maandub Jezero kraatrisse 18. veebruaril 2021 umbes kell 22:55 õhtul (Ida-Euroopa ajavööndis). Kõigepealt see siseneb atmosfääri, avab korteri-suuruse langevarju (Marsi atmosfäär on 170 korda hõredam, kui Maal, nii et on vaja veel rohkem  pidurdamiseks). Siis see kasutab paar väikest retroraketti (mitte nagu tavaline raketimootor, aga paar väikest raketimootorit), siis aeglustub pinnale, maandub pinnale, laseb retroraketi lahti, retrorakett põrkab vastu pinda kulgurist üpris kaugel ja kulgur vaikselt ärkab üles. Perseverance kulguri küljes on ka üks väike helikopter (mitte nagu maakera peal helikopter, aga 1,8 kilogrammine droon), mida kasutatakse testimiseks Marsi õhus (jälle väike atmosfäär), nii et on vaja pöörata väga kiiresti.

Aga ma arvan, et see on kõik mida ma räägin sellest kulgurist.

Ma soovin teile head sõbrapäeva varsti ja head tervist!

Peatükk 110: Veiseliha ja juurviljaga wok ja kohupiimataskud.

Tervist jälle ja head detsembrit!

Ma jälle vabandan, et pole tihti postitanud, sest me ei saa käia restoranides, aga saame tellida toitu koju ja ideed vaikselt kaovad, aga ma arvan, et see ei ole veel lõpp. Ja võibolla mingi hetk 2021. aasta alguses võib COVID-19 kahaneda. Igatahes, alustan selgitamist.

Eile mu ema tegi wokki ja ma aitasin tal juurvilju koorida ja lõigata. Ma koorisin ära 2 porgandit ja lõikasin lillkapsa väiksemateks juppideks. Mu ema viilutas punast paprikat ja ka ingverit, küüslauku, sibulat ja tomatit ja pani kõik need köögiviljad kaussi koos lihaga pliidi peale, kuni see oli valmis. Serveeriti ka selle peale sojakastet ja seesamiõli koos seesami seemnetega.

See toit oli üpris hea. Woki juurviljad olid mahedalt pehmed ja mahlase tekstuuriga ning liha samuti oli pehme ja mahlane. Ainus asi mis mulle ei maitsenud oli ingver, aga ma talusin seda väikest kibedust. Lillkapsas, paprika ja veiseliha koos maitsesid pisut hapuka ja soolase vahel ja andsid pisut dopamiini (enam vähem lohutusmolekul) minu neuronisüsteemi. Ma hindaksin seda toitu 87,5% kuni 100% vahel (ilma ingverita), aga ikkagi väga hea ja üpris tervislik.

Nüüd kohupiimataskud. Kõigepealt on vaja keedutaignat. Selleks on vaja keeta vett (mis on umbes 100 kraadi Celsius või 373,15 Kelvinit) ja lisada pisut rasva ja jahu. Sega jahu hästi ära keevas vees. Siis pane pärast keetmist see jahusegu mikserisse ja lisa paar muna ka ja pane ahju umbes 200 kraadi Celsius või 473,15 Kelvini peale ja oota kuni taigen on paisunud piisavalt. Kui sa tahad täita siis pane kas 200 grammi või 400 grammi vahukoort ja pisut kohupiima kreemi mikserisse ja sega ära, kuni on valmis. Siis, kui tühjad küpsed taskud on valmis, pane segatud kohupiim näiteks tordipritsi ja täida taskud ära. Võid lisada ka tuhksuhkrut peale ja sul on nüüd valmis kohupiimataskud! Ja mul on veel üks väike nipp. Meil oli piisavalt taignakukleid, aga kohupiimakreemi oli pisut vähe ja meil jäi tühjasid taskuid alles. Sa võid nendesse lisada ka teisi asju näiteks kas sorbetti, karamelli/vanillijäätist, suppi (nali) jne (ära pane puhast muskaatpähklipuru, sest paar teelusikatäit muskaatpähklit võib tekitada südamerabandust).

Kohupiimataskutel oli väljaspoolt krõbedase ja kuiva tekstuuriga ja seest kreemise ja niiske tekstuuriga. See maitses pisut magusalt väljastpoolt ja seestpoolt vaniljeselt ja väga magusalt. Ma ütleksin, et mulle meeldis see umbes 98% kuni 100%.

Mul on veel üks asi, et öelda. Järgmisel esmaspäeval (või 21. detsembril 2020) on Jupiter ja Saturn nii lähedal üksteisele, et kui sul oleks üks tavaline teleskoop mugava suurendusega, siis oleks võimalik näha Jupiteri kuusid ja Saturni rõngaid samas pildis. Seda on võimalik näha umbes 1 tund pärast päikseloojangut lääne pool. Kui sa näed madala horisondi peal ühte eredat täppi, mis asub kuust paremal pool, siis see võib olla Jupiter ja Saturn. Ainus probleem on see, et Tallinnas võib olla suur tõenäosus, et on pilvine ilm sel päeval. Muidugi see ei ole liiga suur mure, sest isegi minu pikksilmaga võib näha mõlemaid objekte samas pildis kas paar päeva varem või hiljem ja isegi, kui need ilmad on pilvised (tänu Atlandi Ookeani hoovusesele), siis see ei ole liiga suur mure ikka.

Ma soovin teile häid jõule head vanaaasta lõppu ja 2021 algust.

Nägemiseni!

Peatükk 109: Nugised, kurb asi ja kudumine

Tervist kallid lugejad!

Ma vabandan, et ma pole kirjutanud pikka aega postitust, sest mul oli kool, korvpallitrenn ja kodutöö, aga nüüd mu on koolivaheaeg nädalaks ja ma tundsin ka pisut muret enda blogi pärast.

Täna oli mul söögiks kartulipuder seentenagitsate ja kananagitsatega (tehniliselt seened ei ole taimed, aga on terve uus organismiriik, inglise keeles see on (Fungi)).

Kõigepealt kartulipuder. Kõigepealt ma pesin ja koorisin umbes paar tosinat kartulit ise ja mu ema tükeldas need kooritud kartulid, keetis, et kartulid väga pehmeks teha, segas koos tulise piima ja võiga kokku ja kloppis, et teha tekstuuri siidiseks (et ei oleks tükke). Tegelikult oli kartulipuder tehtud teise söögi jaoks eile, mis oli koos taimetoidu kastmega, aga jäi alles tänaseks. Kartulipuder oli siidise ja pehme tekstuuriga, maitses mahedalt, oli sooja temperatuuriga. Päris tore lühidalt.

Nüüd nugised. (Ma nimetan neid nugisteks, sest ma ammu ütlesin nagitsate kohta niimodi). Seenenugised olid aedšampinjoni seentega (Agaricus bisporus on nende teaduslik nimi ladina keeles). Kõigepealt sa viilutad seene suurteks tükkideks (umbes 3 kuni 5 sentimeetrit pikk või lai). Siis võtad kausi ja segad saiajahu sisse vürtse ja soola pisut (pane umbes kolm supilusikat jahu ühte kaussi keskmiselt ja kui on liiga vähe, pane veel üks supilusikas juurde). Siis klopi ära muna teises kausis. Kolmandasse kaussi pane riivsaia, selle sisse võid ka panna maitseaineid. Siis kasta seenetükid  järjest saiajahu, munakollase ja riivsaia sisse, kaetud seenetükid pane panni peale õliga paariks minutiks ja serveeri! 

Kananugistega on ka sama lugu, aga lihtsalt seente asemel on kanatükid. Seenenagitsad olid krõbeda tekstuuriga väljastpoolt ja pehme, mahlase tekstuuriga seestpoolt, mis maitses soolaselt ja oli sooja temperatuuriga. Kananagitsad olid ka krõbeda ja pisut kõvema tekstuuriga, maitsesid soolaselt ja pipraselt (sest saiajahusse lisati ka pipart pisut) ja oli sooja ja leige vahel. 

Kokkamine tegi laua sodiseks, aga see oli seda väärt.

Mul on üks väike kurb asi, millest rääkida. See on meie tibust Augustist. Kui me viisime meie kanad, kukeja tibu teise talusse talvekoju 30. augustil sel aastal, siis 8. septembri õhtul August kadus. Ma saan aru, et see on nukker, aga see võis olla tema rumal mõte minna metsa ja võibolla ka kahju, et ta oli kuu vanune (mitte 4,53 miljard aastat võrreldes meie Kuuga), me isegi ei teadnud, mis ta sugu on. Milvi on ikka talvekodus ja tunneb ka pisut nukrust, aga Milvi ei olnud tema bioloogiline ema. Milvi kõigest haudus teda, aga ka hoolis temast. August oli meile kallis ja VÕIBOLLA ta on nüüd rebase sees seedinud, aga vähemalt tema algus oli väga sõbralik ja vaba, sest enamik tibudest on puuris või isegi meessoost tibud surevad tehastes minuteid pärast nende sündi, sest meie sööme kanu. Ma tean, et siin on kananagitsad, aga ma ainult söön neid, et mitte raisata liha. Ma proovin vaikselt minna herbivoori faasi, nagu mu isa ja vend on praegu taimetoitlased (nad muutusid taimetoitlasteks enne, kui August kadus).

See ongi normaalne taludes, kui mingi loom läheb kaduma, ja talvekodu oli mu ema sõbra oma kellel on ka kanad ja isegi pardid. Ma meenutan Augustit lahkesti. 

Tegelikult on mul ka üks uus hobi mida ma teen. Kudumine.

Ma olen tegelikult kudunud juba paar kuud ja ikka jätkan ka täna. Ma õppisin umbes paarkümmend minutit enda emalt, kuidas kududa ja oskan päris hästi nüüd. Ma luban, et ma ei valeta. Esimene kudumistöö, mis ma tegin oli üks kilpkonnatekk mida ma tegin Matildale (tema liigi nimi on (Agrionemys horsfieldii). See kestis umbes nädala, et teha ja on 17,7 sentimeetrit pikk, 12,2 sentimeetrit lai ja umbes 0,4 sentimeetrit paks. See koosneb kuuest värvist, kollakas-roheline, tume kuuse-roheline, tugev punakas-roosa, hele lillakas-roosa, oranžikas-beež ja meekollane. Nüüd ma teen ühte teist tööd. See on üks sall, mida ma teen iseendale, aga pole veel valmis (hetkel on see 38 sentimeetrit pikk, umbes 23,5 sentimeetrit lai ja umbes 0,3 sentimeetrit paks). See sall algab akvamariinse tsüaaniga, siis on veel tsüaan, türkiis, taevasinine, sinine, lühike riba lillat, punakas-oranž, lühike riba oranžikat-roosat, lavendlililla, talvine sinakas-lilla taevas ja praegu olen sinise juures.

Ma arvan, et see on kõik mida oskan selgitada, soovin head tervist teile.

Nägemiseni!

Peatükk 108: Kodutehtud ramen

Tervist blogilugejad! 

Kodutehtud ramen

Täna mul on kaks huvitavat lugu, millest ma räägin. 

Kõigepealt ramen.

Ramen on üks Jaapani nuudlisupi söök, mida ma olen söönud ainut paar korda enda elus. Tänane ramen oli kodutehtud ja mu ema tegi selle. Koostiained selle eine sees olid: munanuudlid, meie keedetud kanamunad, Aasia puljong, ingver, porgandiviilud, seller, seened, roheline sibul, tšilli ja kuivad vetikad. 

Kõigepealt mu ema pani teekannuga vett keema ja pani kaussi nuudlid. Siis ta valas selle keedetud vee nuudlitele peale, keetis ka munad ja praadis kanaliha. Pärast seda ta soojendas Aasia puljongit ja lisas rohelist sibulat, tšillit, porgandid, sellerit ja idu. Ja viimaks ta kooris meie kanamunad, pani nuudlitega puljongisse ja mina lisasin enda portsule kuivatatud vetikat. 

See oli mahlane, soolane, soe ja mulle maitses 90-100%. Ainus, mis mulle ei maitsenud, oli seller. 

Nüüd teine osa.

Kui sa oled lugenud mu blogi hiljuti, siis sa tead, et mul on seitse kana ja kukk ja kilpkonn. Aga mul on midagi uut. Üks meie kanadest, Milvi, hakkas hauduma. Nii et me võtsime kümme muna ühelt kanapidajalt naabrilt ja panime need tema alla. Siis meil koorus üks muna ja ta toksis ja hüüdis. Varsti ta koorus rohkem ja siis muna avanes. Selle sees oli tumehall tibu, aga teised munad olid tühjad. Peale tema sündi me ehitasime Milvile ja tibule ühe hoiu-looduspuuri. Me ei tea veel tibu sugu, aga me planeerime talle ametliku nimevõistluse. 

Ma soovin teile head ja turvalist augustit ja head aega! 

Peatükk 107: Jaanilaupäev

Tervist kõik! Ma soovin teile head Jaanipäeva ja vabandan, et ma pole teinud üle pooleteist kuu blogipostitust. Aga nüüd tuli spetsialist rääkima sellest Jaanilaupäevast.

Kui me hommikul ärkasime üles, mu ema ja ta sõber läksid poodi Viljandisse ja tõid tooteid. Pärastlõuna ja õhtu vahel me panime enda toidud laua peale. Meie pidu söögiks olid juurviljavardad, kanaliha, vegan vorstid (mu isa ja mu vend on taimetoitlased), krõpsud, lihapirukad, moonisaiad, kreemisaiad ja joogiks oli paar veinipudelit ja alkoholi-vaba õlu mida ma joon. Meid oli päris palju - minu vend, isa, ema, mina, (mu kesk-aasia kilpkonn, mu setise kana ja mu kukk) ja kaks sõpra.

Kõigepeal juurviljavardad. Ma ei oska sellest õelda palju, aga kõigepealt mu ema ja ta sõber viilutasid juurviljad, panid juurviljad pulkade otsa ja need pandi grilli peale. Juurviljadel oli pehme tekstuur suvikõrvitsate ja tomatite tõttu, kebab maitses magusasti ja krõbeliselt ananasside ja kartulite tõttu ja see oli minu jaoks päris maitsev

Grillkana maitses pealt krõbedaselt ja seest natuke mahlaselt.

Vegan vorstid nägid pealt nagu tavalised vorstid (ma teadsin, et need on vegan) ja, kui ma proovisin see maitses natuke nagu üks India toidu kõrval olnud kastet, mille koostist ma ei mäleta.

Lihapirukad olid ostetud Abja-Paluoja Popsi köögi poest ja olid tegelikult suitsupirukad mis olid kohevad. Täidist oli piisavalt, aga õhku oli palju piruka sees ja see maitses pekiselt. Moonisai oli veidi karamelline ja paksult täis mooniseemneid. Ma hoolin peamiselt selle karamellimaitsest. Kreemisai oli väga vanilje kreemi maitsega ja kreemisai oli mu lemmik.
Krõpsud olid tavalised ja toodud poest.

Ma joon tihti suvel alkoholivaba õlu, mis on peamiselt vahune vaarikamahl.

Pärast veidi maitsvat söömist me kogunesime lõkke juurde ja süütasime selle. Mu ema ja ta sõbrad kasutasid ühte pilli mida kutsutakse karmoškaks ja laulsid paar Mulgi ja Eesti laulu. Mina mängisin oma isaga lihtsat jalgpalli. Meil oli pikk ja huvitav õhtu.

Aga nüüd tuleb mu lemmik asi sellest peatükist. Astronoomia.

HOIATUS! See ka võib olla veidi pikk, aga kui sa oled nii väsinud, sa ei pea lugema tervet asja. Ma soovin sulle head lugemist!

Pool tundi pärast 23. juuni lõppu ma proovisin vaadata Jupiteri ja Saturni jälle oma pikksilmaga. Kui sa oled lugenud mu 103. peatükki, siis ma ütlesin, et ma ei näinud Galileo kuusid, aga see õhtu muutis kõike. Kõigepealt ma vaatasin Saturni mis oli Jupiteri lähedal ja kui ma vaatasin Saturni ja keerasin enda fokuseerija......           

Ma nängingi Saturni rõngaid! Kui ma seda nägin, siis esimesed paar sekundit mu süda tuksus umbes minu arvates 160 BPM. See oli hiiglaslik elevus ja mu isa oli ka imestunud ja kõik mu külalised tulid kohale. Saturn nägi välja ovaalne ja oli Maast 1,36 miljardi kilomeetri kaugusel. Saturni rõngad võisid tekkida, kui üks kuu lagunes ära ja need rõngad lagunevad ära umbes 300 miljoni aasta pärast.

Siis ma vaatasin Jupiteri ja see ka läks väga hästi. Kui ma sihtisin enda pikksilma Jupiteri poole, ma nägin nelja täppi selle ümber, mis on Galileo kuud. Tegelikult need Galileo kuud ei ole suvalised hallid kivid, aga on detailsed. Neid nimetati Galileo kuudeks nende avastaja järgi Galileo Galilei (Jupiter oli sel päeval Maast 630 miljoni kilomeetri kaugusel).

Galileo Galilei sündis 15. veebruaril 1564 ja avastas Ganymede ja Callisto 7. jaanuaril 1610 ja avastas Io ja Europa 8. jaanuaril 1610 (Galileo Galilei isegi avastas ka Saturni rõngaid).  Kurb fakt: kiriku inimestele ei meeldinud see ja arvasid usklikult, et Maa on keskpunkt meie terves Universumis (tehniliselt oleme nähtavas universumis) ja, et meie Kuu, Päike ja teised taustatähed tiirlevad selle ümber. Galileo Galilei oli eluajaks vangistatud aastal 1633 ja suri 8. jaanuaril 1642 (kokkusattumuslikult 32 aastat pärast Galileo kuude avastusest) (pagana kiriku inimesed).

Io on kõige lähim peamine Jupiteri kuu (seda enne on Metis, Adrastea, Amalthea ja Thebe, aga need on väga väiksed). Io läbimõõt on 3640 km mis on ainult veidi suurem, kui meie kuu ja Io on tegelikult geoloogiliselt aktiivne. Io peal on tegelikult olemas vulkaanid mida Voyager 1 kosmoseaparaat avastas ja selle pinnas on peamiselt kollane ja natuke oranži ja must. Io peal tekivad vulkaanid, sest Jupiter soojendab Iot väga suure gravitatsiooni ja energiaga.

Europa läbimõõt on 3150km mis on 90% meie Kuu suurusest ja Europa on väga huvitav paljudele eluvormide otsijatele. Europal on paks kiht jääd mis on umbes 20 km paksune ja selle all on umbes 100 km sügavune ookean. Mõned astronoomid arvavad, et Europal võib tekkida natuke elu selles sügavas ookeanis (praegu pole avastatud elu Europa peal), aga üks misioon mida NASA planeerib on Europa Clipper ja ESA (Euroopa kosmoseagentuur) planeerib "JUpiter ICy moons Explorer" või J.U.I.C.E . Europa Clipper jõuab Jupiteri süsteemi umbes aastal 2024.

Ganymede on kõige suurem kuu meie Päiksesüsteemis, umbes 5260km suurune ja on tegelikult suurem, kui Merkuur (Titaan mis on Saturni kuu on ka suurem, kui Merkuur). Sellel on ka natukene jääd ja väga väike magnetosfäär

Callisto läbimõõt on 4820km või 99% Merkuuri suurune ja sellel on palju kraatreid, tumepruun pinnas ja ka natukene jääd.

Minu 91. peatükkis ma ütlesin, et Saturni ümber on 63 kuud, aga nüüd 24. juunil 2020 on 82 kuud avastatud ümber Saturni.

Ma soovin teile head Jaanipäeva ja jätkuvat suve! Nägemiseni!

Peatükk 106: Kanamuna

Tervist! Enne, kui me alustame blogi, mul on üks värskendusuudis.

Me saime 4. mail endale kuke, kellele me panime nimeks Mauno, ta on sündinud eelmisel suvel ja ta on kirjupruun.

Ja täna mul on veel üks uudis! 8. mail kuskil päeva ajal oli Eevi munenud ühe väikse 5 sentimeetrise muna. Me plaanisime ühte väikest aupidu selle muna puhul, kus ma söön selle õhtul ära. Kui me avasime selle muna, siis tekkis üks üllatus veel (see pole tibu)...  See oli kahe kollasega muna, mis on haruldane! Ma ei ole kindel, aga öeldakse, et on 1/10 000 võimalus või natuke vähem, et munal on kaks kollast. Nüüd meie kana Eevi kahe kollasega muna on tema jaoks küll hea elusaavutus.

Nüüd ma jätkan. Pärast praadimist, me mõtlesime teha sellest munast võileiva, nii et me panime majoneesi, lehtsalatit, tomatit, avokaadot, soola, pipart ja praetud kahe kollasega muna. Temperatuur oli soe, tekstuur oli pehme ja see maitses 96.5 kuni 100%.

Pärast poole meil oli isegi üks tort, aga ma ei ole kindel mis selle sees oli, aga see maitses natuke nagu šokolaad, maasikamoos ja juustukook ja see maitses mulle 96.475 kuni 100%. See oli poest ostetud tort ja see kukkus natuke enne kojujõudmist, aga see maitset ei muuda.

See on kõik mida ma oskan rääkida ja ma soovin sulle head tervist ja nägemiseni!