Peatükk 90: Minu Edela-Euroopa puhkus. Osa 2

Alicante lossi tipp

Tervist jälle! Ma loodan, et te olete lugenud eelmist postitust enne selle postituse lugemist, igaks juhuks. Ma olen teinud juba mõnesid muid tegevusi.

Kõigepealt kolmapäevast. Kolmapäeval ma käisin oma ema ja isaga Alicantes, mille pindala on 201.3 km2 suur või on 2513.611 korda väiksem kui Hispaania või 30250000000 korda väiksem kui Päikese pindala. 

Alicantes ma käisin turul ostmas imemaitsvad apelsine, mis olid magusamad ja odavamad apelsinid kui Eestis. Ma läksin jalutama oma vanematega Alicante mäele ja selle peal oli loss. Kui ma olin lossis, siis ma nägin ühes majas vappe ja üks oli naljaka nimega Brotons.

Kui sa tunned positiivse laenguga subatoomilist osakest mis on prooton mille suurus on 1 femtomeeter ja siis lisad P asemel B. Ma nägin isegi päikesekella päris lähedal õigele ajale, aga ma arvan, et tegu on suvekellaga. Kui ma olin lossi otsas, siis kõige ilusam vaade oli mäed ja mererannik, aga mulle ei meeldinud ehitiste värv Alicantes ja kui ma näen ehitisi nagu 2001. aastal värvituid maju ja tagaaedu, siis see tundub mulle, et maja sees oleks Windows 98 või Windows Xp arvuti. See on väga vana arvuti.

Soolased tapased

Tapas juustu ja šokolaadiga

Pärast kui ma läksin tagasi alla, siis ma sõitsin liftiga Alicante randa ja läksin ühte tapaserestorani, kus ma käisin eelmisel aastal ja võtsin neli erinevat tapast. Tapased olid saia peal. Esimene tapas oli peekoni ja omleti tapas, teine oli peekoni ja sinepikastmega tapas, kolmas oli vorsti ja paprika tapas, aga sellest pole tehtud pilti ja neljas oli šokolaadi, juustu ja maasikatega. Viimane maitses mulle kõige vähem juustu pärast, sest minu arvates juust ja šokolaad ei sobi kokku.

Peale Alicantet ma läksin Xàbia rannikule ja ma nägin väga kõrgeid laineid ja see tundus ilus. Natukese hiljem ma läksin ühte rannapoodi ostma ühe eurolist maakera palli ja pood tundus veidi nagu Taani Tiger.

Paella kaminas

Nüüd neljapäevast. Neljapäeval ma käisin minu teisel Hispaania sõbral külas Valencia maakonnas. Nendel oli talus palju loomi nagu kanad, kuked, küülikud, hani, eesel, kits ja koer. Ma sõin nende juures paellat mis on Valencia rahvussöök. Seda tehti kahe oatüübiga, esimene on garrofón ja teine roheline aeduba, tomatiga, rohelise paprikaga, kana ja küüliku lihaga, maksaga, riisiga, ise kasvatatud safraniga mis on üks maailma kallimaid vürtse ja maksab umbes 8900 eurot ainult 1 kilo, kurkumiga ja rosmariiniga. Kõigepealt seda pani kaminasse tule peale kuni riis oli pehme, aga kõigepealt pandi liha. 

Paella rosmariini põõsa peal ja talukoer Luna.

Siis kui toit sai valmis, pandi pann terve rosmariinipõõsa peale, et pann ei kõrvetaks lauda ja ei tekitaks auku. Toit oli väga maitsev, tekstuur oli pehme, temperatuur oli soe ja värv oli kollakas.

Ma tulen homme koju Eestisse

Nägemiseni ;)