Peatükk 116: Oslo burrito

Tervitused! 

Üpris pikk aeg on mööda läinud, kui ma tegin eelmise postituse. Mul on põhjus miks ma pole postitanud. Ma olen kolinud Oslosse, Norra. 

Ma olen kolinud Oslosse, sest minu isa töö on seal nüüd. Ma kolisin siia septembri keskel. Ja ma olen kas kodukoolis või varsti lähen Norra keele õpetuskooli. Aga nüüd mul on rohkem aega, et blogipostitusi teha. Täna ma postitan ühe väiksema postituse, et õelda, et ma ikka tegelen selle blogiga.

Aga räägime siis toidust.

Restorani nimi oli Mucho Mas, mis tõlkes tähendab vist ''Väga Palju''. Restoran asub Grünerløkka linnaosas, Oslos, Norras ja see oli Mehhiko tüüpi restoran, milles serveeriti eelroogasid, takosid, burritosid, burrito kausse, mõnesid magustoite ja alkoholi (C2H6O + H2O + C6H12O6 + muud).  Õnneks meie ei tellinud etanooli.

Eelmisel neljapäeval ma tellisin endale Kylling Tinga burrito, ehk kanatinga burrito, mis koosnes tortillast, riisist, kanafileest, tšillikastmest, ubadest, sibulatest ja mõnedest vürtsidest. Selle kõrval oli ka hapukoor ja nachod. Üpris lihtne retsept, aga kui ma sõin seda, mul oli erksalt hea tuju, sest ma ei olnud söönud päris burritot pisut aega, nii et see erutas mind norepinfriini, serotoniini, atsetüülkoliini ja glutamaatiga (maitse neurotransmitterid). Burrito sisemus oli kastmeliselt libisev, riis oli niiske väga pehme ja temperatuur oli soe. Nachod olid lihtsalt krõbedad ja kuivad. Ma hindaks sööki 95,75% kuni 100%. Ma sain joogiks endale 7Upi.

Aga ma loodan teha rohkem postitusi siin Oslos. Ma soovin head sügise algust!

Peatükk 115: Vutimuna võileib

Tervitused! Blogi jäi soiku kuuks ajaks, aga ta tuli tagasi. Ma võtsin väikse puhkuse, et veeta suve ja mul said ideed otsa, aga nüüd tahaksin rääkida vuttidest. Alustame siis sellest, kuidas teha vutimunavõileiba.

Kõigepealt pane peotäis vutimune ühte väiksesse potti täis vett ja pane keema. Oota kuni vesi läheb keema, kui mullid on umbes sentimeetri suurused. Siis keera taimer poolteist minutit (90000 millisekundit) ja kui see aeg on läbi, pane pliit kinni ja jahuta vutimunad külmas vees. Koori munad ära, lõika neid pooleks ja pane võileiva peale. Head seedimist! (Ehk head isu!)

Ma sõin täna hommikul mõned vutimuna võileivad, koos leiva, suitsulõhe, või, avokaadolõikude, tomati ja poole grammi tilliga. Ma saan sulle selgitada pisut vutimuna ja suitsulõhe tervislikkusest. 

Vutimunas on suur kogus B12 vitamiini,  kaltsiumi, magneesiumi, rauda, D-vitamiini ja üldsegi mitte palju kolestorooli. Ühes vutimunas võib ainult olla 14 kalorit, nii et see on hea toit dieediks.

Suitsulõhes on ka samu vitamiine, kui vutimunal ja ainult 23mg kolestorooli iga 100g kohta, ehk pisike hulk. Suitsulõhe sees on ka palju Omeega-3 rasvahappeid ja 100g kohta on ainult 117 kalorit (umbes sama palju, kui vutimunades 100g kohta). Lisaks võib suitsulõhe vähendada vähki ja südameinfarkte, nii et sellel on palju plusse dieedil.

Võileib maitses nagu suitsuliha ja koos avokaadodega, see ei maitsenud enam toores. Avokaado tekstuur oli võine ja maitses enamasti soolaselt koos murdosa magusaga ja vutimuna maitses nagu keedetud kanamuna. Ma hindaks seda 96% kuni 100%. 

Tegelikult need vutimunad ei olnud poest, aga meie omad. Me omame nüüd 5 vutti, üks emane ja neli isast. Me saime need vutid 2 nädalat tagasi (blogi tegemise ajal) ühest talust ja me hoiame neid kahes majas: üks emane koos isasega, kilpkonna Matilda pesas ja kolm isast suuremas õuepuuris. Neid ei ole lubatud lahti lasta, kuna nad kaoksid metsa ära, aga neil läheb peaaegu hästi. Aga kolm isast tihti nokivad üksteist, kirevad ja me nimetame neid kivipalluriteks. Isane peab saama vähemalt kolm emast, et olla õnnelik. Meil ei ole veel 9 emast, aga üks päev võibolla me saame. Me anname neile suure koguse toitu ja vett koos varjuga, nii et neil väga ei ole suur kurbus. Nad käituvad enam-vähem hästi ja kanad käituvad nendega hästi (meil tegelikult on nüüd 8 kana ja üks kukk, ainult 4 originaali ja 4 uuemat kana).

Aga ma soovin kõigile head suve!

Peatükk 114: Sünnipäev Fotografiskas

Tervitused jälle! 

Täna on minu sünnipäev ja ma käisin täna söömas oma perega, selle pärast oleks kena kirjutada minu 13. sünnipäevast. Restoran kus ma käisin on nimega Fotografiska, mis asub 6. korrusel ühes telliskivi ehitises, Balti jaama kõrval, Telliskivis, Tallinnas.

Tegelikult on restoranil üks idee. Kui üks suvaline restoran tavaliselt viskab järele jäänud toitu tavalisse prükki, siis Fotografiska kasutab komposti. Komposti viiakse põldudele, kasvatatakse toitu ja tsükkel peaaegu algab uuesti. Nad kasutavad kõik toiduained otsast ära ja kasvatavad ka oma taimed väikses kasvuaias maja katusel. Mulle tundub see idee suurepärane ja ma soovin, et kõik restoranid kasutaksid seda meetodit. Ettekandjad olid seal väga kenad ja austavad.

Me valisime 4-käigulise menüü. Kõige esimene asi (mitte osa 4-käigulisest menüüst) mida serveeriti tervituseks, oli mõni lonks seenesuppi. See tundus üpris normaalne, aga pisut hapuka ja veidra seenemaitsega.

Esimeseks käiguks oli Austerservik (seeneliik), mis koosnes paneeritud austerservikust, baklažaani-miso kastmest, fermenteeritud tomatiest ja kevadkapsast. Selle kõrvale serveeriti ka ühte saialõiku koos võiga. Mulle väga maitses paneeritud austerservik, sest selle ümbris oli krõbeda saiapuruga. Kõik teised olid ka üpris hea maitsega ja tekstuuriga. Ma hindaks seda sööki umbes 85% kuni 100%.

Ma sain ka endale värskelt pressitud Fake-Fanta apelsinimahla.

Teine käik oli valge spargel, materjalid selle ehitamises olid: paar sparglit, sinimerekarbid, safranikaste, soolamaasikad, leedrisiirup ja mandlid. Mulle väga ei maitsenud sparglid, sest nendel oli paar tolmukübekogust kibedust, kuigi mulle meeldis sinimerekarbid, tekstuur oli mahlane ja pehme ja maitses mõnusalt soolaselt. Hinne on 70% sparglile, aga 92,5% kuni 100% merekarbile.

Kolmandaks käiguks serveeriti Järveotsa vutti koos peedikreemiga, suitsukirssidega, mõnede murelite, spinati ja jänesekapsaga. Vutt oli praktiliselt nagu väiksem versioon kanast, aga pehmema tekstuuriga ja mõnusa soojusega. Peedikreem oli huvitavalt magus, aga poolikud murelid tundusid üpris kuumad, pisut nagu oleks võetud ahjust välja, aga mitte valusalt kuum. Ma hindaks rooga umbes 95% kuni 100%.

Magustoiduks oli Must küüslauk, mis tundub nagu soolane roog, aga on peamiselt magus. Aineteks on vaja: vaniljejäätist, musta küüslaugu keedukreemi (crème pâtissière), ternespiimajäätist, meekärge, rabarberitükke ja roosisiirupit. Puru magustoidu peal oli pisut karamellise maitsega ja jäätises võib pisut maitsta küüslauku, aga õnneks vanilje ja küüslauk kokku ei põhjusta haigusi ja on pisut maitsvad (ehk ei ole midagi rõvedat/vastikut). Ma pakuks, et oleks kuskil 87,5% kuni 100% vahel.

Ma sain endale ka alkoholivaba peedi šokolaadisiirupi kokteili. Esimesed lonksud oli väga hapuka maitsega, aga paar viimast lonksu oli pisut magusamad.

Lõpuks ma ütlesin ühele kenale ettekandjale, et on minu sünnipäev, nii et ta oli üllatunud ja serveeris paar minutit hiljem ühe karamellpalli popkorniga ja küünlaga selle peal. Nad laulsid ka mulle ja ma tundsin end väga hästi.

Restorani külaskäik oli armas minu sünnipäeva jaoks ja olen olnud õnnelik enda eluaastate üle. Aga ma tahan soovida teile parimat koolivaheaega varsti ja vaktsineerimist.

Ellab!

Peatükk 113: Pegasuse kana

Tervitused jälle! 

Vabandust, et ma ei ole postitanud hiljuti, sest peaaegu kõik restoranid olid suletud, aga ma lõpuks käisin restoranis. Restoran kus ma käisin täna oli Restoran Pegasus (selle nimi on Pegasus, sest seal majas varem elasid ainult kirjanikud), mis asub Harju tänava keskel, ehk Vabaduse väljaku ja Raekoja platsi vahel.

Teenindaja oli väga lahke ja isegi tuulisel ilmal, me kandsime restorani-antud tekke.

Me valisime eelroaks suupistevaagna. Vaagnal oli paar näkileiba, kanamaksapasteeti, marineeritud seened salatiga, mustsõstramoos, suitsukalakreem, pisut võid ja lambapiimajuustu. Kui paned mõned koostisosad kokku, näiteks näkileib suitsukalakreemiga ja juustuga, siis minu jaoks on see väga mõnusa soolamaitsega ja pehmeka, libiseva tekstuuriga.

Pearoaks ma valisin kanarinna kondiga. 

Pearoal oli kanarind, mango-lillkapsakreem, rooskapsas, lehtkapsas, sidruniheinakaste, koriandriõli ja enoki seened. Mangokreem tundub imelik, aga see ei olnud nagu mangosorbett ja oli pisut soolane. Kana oli pehme ja lihtsasti näritav, mulle meeldisid peaaegu kõik juurviljad (kes ei tea, rooskapsas on Brüsseli kapsas). Ma hindan pearooga umbes 90% kuni 100%.

Tegelikult mul on veel üks asi teatada. 10. juunil (neljapäeval) sel aastal on üks osaline päiksevarjutus toimumas Eestis. See on üks rõngakujuline päiksevarjutus (Kuu on liiga väike, et katta tervet Päikest, nii et täielikus tsoonis näeb Päike väja nagu rõngas), aga täielik varjutus on nähtav Ontariost, Kanadas, siis murdosas Quebecist ja Nuvanuti saartel ja tegelikult ka põhjapoolusel, siis peaaegu päikseloojangu ajal veel Tšukotkas, Venemaal, nii et Eestis ei ole võimalik näha tervet asja, aga see toimub päeva keskel.

Kui sa soovid näha täielikku rõngakujulist päikesevarjutust Eestis, siis üks toimub 21. juunil 2039. aastal. Päiksevarjutus algab kell 12:53 ja Kuu katab kõige rohkem kell 14:04 (katab 25.07% Päiksest Tallinnas) ja lõppeb kell 15:14. Kui sul on väga head päikseprillid ja taevas on selge, siis sa näed, et päiksest oleks võetud mingisugune amps, aga tegelt on meie Kuu ees. 

HOIATUS! Ära vaata otse Päikset palja silmaga.  Aga nüüd sa tead mida teha, kui sa näed kell 14 midagi imelikku Päiksega.

Minu sünnipäev on 25. mail ja ma soovin sulle kõike head koolivaheaega varsti ja head elu!

Peatükk 112: Kodutehtud pitsa ja põdrad

Tervitused kõik! 

Pisut aega on mööda läinud pärast viimast postitust. Praegu aeglaselt vaktsineeritakse vanu inimesi Eestis, viirus vaikselt aeglustub ja täna tegi Marsi helikopter Ingenuity kõige esimese lühikese lennu teisel planeedil (vaata 111. peatükki).

Aga täna räägin kodutehtud pitsa tegemiseprotsessist ja hindamisest.

Kuidas teha 21cm läbimõõduga (umbes 350cm³ruumalaga) pitsa: Koostisosadeks on vaja: õli, soola, pisut suhkrut, nisujahu, pärmi, mozarella juustu, tavalist riivjuustu, paprikat, šampinjoni seeni, tomatipastat, kirsstomateid, küüslauku, suitsuvorsti ja artišokki. 

Kõigepealt tuleb teha pitsataigent nisujahust, pärmist, õlist, murdosa suhkrust ja veest. Kergita taigent rätiku all umbes tund aega. Rulli taigen laiali ja pane koostisosad pitsa peale (saad valida oma pitsa peale ise oma koostisosi). 

Siis küpseta ahjus kuni see on piisavalt krõbe. Meie küpsetasime pitsat puuahjus. Aga naudi enda pitsat! (sa saad ka valmistada 3 või rohkem pitsat!)

Minu lihas suulae peal saatis impulsse minu maitsetundlikku ossa aju keskel (Gustatory Cortex inglise keeles) (ehk ma maitsesin ühte lõiku ja see oli üpris hea). Pitsa oli väga pehme ja pisut mahlase tekstuuriga (pisut nagu viskoosne vedelik) ja ääres on pisut õhumullise tekstuuriga. See maitses juustu, suitsuliha ja tomatikastme maitsega. Ma hindan sööki umbes 85% kuni 100%.

Mul on veel üks lugu tänaseks. Täna õhtul ma käisin enda emaga ja meie sõbraga sõitmas Mulgimaal ringi, et fotograafida metsloomi. Tegelikult on meie sõbral olemas üks loodusekaamera, mis suurendab palju. Sõit kestis umbes tund päikseloojangu ajal ja me leidsime üpris palju massiivseid loomi. 

Kõigepealt me nägime kahte põtra, kellest üks oli ema ja teine oli vasikas. Emapõder tavaliselt kaalub umbes 270 kuni 400 kilogrammi, aga tavaliselt põdrad automaatselt ei rammi vastu autot, tihti nad mõtisklevad aga kui sa teed suuri liigutusi, siis nad hakkavad jooksma kohe. 

Siis me nägime ühte rebast ja jälle ühte põtra. Varsti tuli veel üks rebane ja pisut pärast seda nägime veel kolme põtra, kellest üks oli ema ja kaks olid vasikad. Siis nägime me ühte jänest ja viimaks kuut metskitse. Aga meil käivad ka karud. Isegi kui kirjutasin seda postitust, oli üks karu pool kilomeetrit eemal kaameras. Meie maakodus on veel palju loomi, mida oleme näinud, nii et see tundub nagu põldudega ja kuuskedega loomaaed.

Aga ma soovin teile head kevade jätku!

Peatükk 111: Kana wok, kana ramen ja Perserverance

Tervist jälle kallid lugejad! Ma soovin teile ka head 2021 aasta jätku. 

Täna ma räägin enda kana wokist, kana ramenist ja boonusest.

Kõigepealt on vaja suurt wokipanni, pliiti ja kaant. Siis on koostisosadeks vaja: pisut kanafileed, brokkolit, kaunu, punaseid või kollaseid paprikaviile, suvikõvitsat,  šampinjoniseeni, maisiteru, porgantit, ingverit, sesamiseemneid, paar küüslauguküünt, sojakastet ja maitseaineid. 

Mu ema praadis pannil kanafilee koos ingveri ja küüslauguga ja lisas veel vürtse ja juurvilju. See söök maitses üpris hästi ja oli sojakasteline, kana maitsega. Selle tekstuur oil kana kohta pehme ja suvikõrvitsa tekstuur pehme. Pärast serveeringut on temperatuur tulise ja kuuma vahel. Aga minu jaoks maitseb see söök umbes 90% kuni 100% vahel.

Nüüd räägin kana ramenist. Mu ema tellis ühest aasia restoranist paar toitu koju. Minu oma oli krõbeda kanaga ramen. See koosnes supipuljongist, rameninuudlitest, krõbekanast, merevetikatest ja keedumunast. Selle tekstuur oli kana kohta krõbe, nuudlid olid libiseva ja pehme tekstuuriga ja see maitses õliselt ja nuudlid maitsesid pisut nagu külm kana võileivas (ehk minu jaoks üpris hea). Söök ise oli sooja ja leige vahel. Kokkuvõtteks see maitses umbes 95% kuni 100% vahel.

Mul on ka üks naljakas lugu, kui ma käisin oma emaga jalutuskäigul ja ta oli näljane pisut. Nii, et me läksime ühte Viru keskuse kohvikusse, mis on raamatupoe juures. Ta arvas, et ramen seal oli pildi peal üpris hea, aga kui me tegelikult saime selle, siis tema jaoks see oli üpris koleda värvi ja maitsega. Mu emal on pildid plakatist ja päris toidust. 

Ja viimane tähelepanu lugu astronoomia kohta. 

Väike hoiatus, kui sa ei soovi väga lugeda, see on pisut pikk, aga kui jaksad või sind huvitab siis jätka palun.

Sa oled vist midagi kuulnud juuli lõpus, et üks Marsi sond saadeti kosmosesse (sellest räägiti pisut ka raadios juuli lõpus). Nüüd kohe varsti (pärast peatüki postitamist) hakkab üks Marsi kulgur nimega Mars 2020 või Perseverance maanduma Marsi pinnale kuhugi Jezero kraatrisse, mis on üks kraater kuhu võis voolata vett paar miljard aastat tagasi (kuna selle juures on tühjad jõed) ja võib otsida mingit väikest asitõendit ammuse vee kohta (isegi elu kohta). See maandub Jezero kraatrisse 18. veebruaril 2021 umbes kell 22:55 õhtul (Ida-Euroopa ajavööndis). Kõigepealt see siseneb atmosfääri, avab korteri-suuruse langevarju (Marsi atmosfäär on 170 korda hõredam, kui Maal, nii et on vaja veel rohkem  pidurdamiseks). Siis see kasutab paar väikest retroraketti (mitte nagu tavaline raketimootor, aga paar väikest raketimootorit), siis aeglustub pinnale, maandub pinnale, laseb retroraketi lahti, retrorakett põrkab vastu pinda kulgurist üpris kaugel ja kulgur vaikselt ärkab üles. Perseverance kulguri küljes on ka üks väike helikopter (mitte nagu maakera peal helikopter, aga 1,8 kilogrammine droon), mida kasutatakse testimiseks Marsi õhus (jälle väike atmosfäär), nii et on vaja pöörata väga kiiresti.

Aga ma arvan, et see on kõik mida ma räägin sellest kulgurist.

Ma soovin teile head sõbrapäeva varsti ja head tervist!