Peatükk 121: Nädal Hispaania kaldal

Aga tervist! 

Nelja aasta jooksul olen ma nüüd käinud Dénias (Valencia piirkonas, Hispaanias) kolm korda. Minu vanemate sõber elab seal, nii et see on kena paik et seal nädal aega viibida. 

 

21. veebruari varahommikul, mina (ja mu vanemad) alustasime retke Oslo lennujaamast ja nelja tunnise lennuga saabusime Alicante lennujaama. 

Natukese aja pärast, kui me lahkusime lennujaamast, me käisime 50-ndate stiilis söögikohas. Ma valisin endale kanaliha koos praemunade ja fritüüritud kartuliviiludega. Kanalihal oli leige temperatuur ja üpris pehme oli närida, praemunadel ja friikartulitel oli õline ja soolakas maitse (natukese soolakristalli tekstuuri ka) ja mozzarella pulgad olid pisut tahked ja krõbedamad. 

Krõbedus: 6/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 8/10

Hapukus: 1/10

Kibedus: 0/10

Maitseintensiivsus: 8/10

Hinnang: 7/10

Umbes tunnise autosõidu järel olime Dénia linnas. 

Dénia kliima talvel on piisavalt soe, et kanda õhukest kampsunit, aga suvel saavad temperatuurid jõuda 40°C-45°C kraadini, mitte kõige elamiskõlbik inimese jaoks, aga vähemalt D-vitamiini on hea kogus rohkem, kui enamikel Euroopa riikidel.

Kolmapäeva pärastlõunal jõudsin kohale Penyal d'Ifaci, mis on 30-minutine sõit eemal Déniast.

Penyal d'Ifac on 332 meetri kõrgune lubjakivist tehtud paljand (suur individuaalne kivisein) ja asub Calpe linna kaldal. Jalutuskäik tippu kestab tavaliselt 2 kuni 3 tundi. 

Teel tipupunktini on üks tunnel, mille pikkus on umbes 40 meetrit. Pärast tunnelit on tavaliselt mullateed, kiviseinad ja mõned ketid mis viivad tipu-postimärgini. Väga suur kogus kajakaid tavaliselt karjuvad mäe kohal. Kui sul ei ole ebamugav hirm nõlvade tõttu või sinu tervis on enamasti korras, selline mägironimispaik on soovitatud.

Neljapäeval käisin ühes õuerestoranis Dénia kalda juures.

Meile anti eelroaks saiakorv kastmega ja fritüüritud kala ja kalmaarid. Fritüüritud kalal oli keskmise intensiivsusega soolane ja õline maitse. Temperatuur oli pisut soojem, kui inimese kehatemperatuur ja tekstuur väljastpool krõbeda kihiga. Mõned kalatükid olid suure intensiivsusega hapukad, peaaegu nagu laim.

Krõbedus: 7/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 8/10

Hapukus: 5/10

Kibedus: 0/10

Maitseintensiivsus: 8/10

Hinnang: 9/10

Pearoog oli paella krevettidega. 

Kui riisi peale pandi mõnikümmend milliliitrit sidrunimahla, selle maitse oli pisut soolakas ja üpris tugeva hapukusega. Krevette on keeruline süüa, sest sa pead koorima hea koguse krevetipead ja eksoskeletti ära. Krevetil oli pehme tekstuur ja mõni kogus soolast maitset

Krõbedus: 2/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 6/10

Hapukus: 5/10

Kibedus: 1/10

Maitseintensiivsus: 6/10

Hinnang: 6/10

Montgo on 753 meetri kõrgune lubjakivist mägi, mis on 18 kilomeetrit pikk. 

Ma alustasin retke oma isaga kell 14 ja kolmandik retkest oli tee väga lapik ja koosnes enamasti kuristikest (Hispaania keeles tähendab ''Barranc'').

Kui kuristikud said läbi, me olime jõudnud Cova del Camell'i, mis on 30-meetri sügavune koobas künka all. 

Pärast koobast läks tee palju kõrgemale ja umbes 650 meetri kõrgusel oli võimalik näha teist poolt mäge, isegi Penyal d'Ifac oli nähtav. Kui tipupunktini olime jõudnud, siis me vist ei näinud ühtki inimestki, kuni me jõudsime koju.

Tipupunktist allatulek oli palju raskem ja mõnedel aegadel oli ka raske, et leida teed. Me ronisime teravatel kividel, kuni me jõudsime ühe ristini nimega ''Crew de El Montgo'' ja tee oli nüüd palju rohkem nähtavam.

Öösel servaronimine oli aeglane protsess, sest me olime umbes 300-meetri kõrgusel mäenõlva serval, kus tee otsimine kestis pisut aega. Me olime isoleeritud väga kõrgel ja isegi natukene kadunud. Õnneks me leidsime ühe sildi mis viis meid terve tee alla turvaliselt.

Me jõudsime tagasi öösel kell 21 ja sellel päeval ma jalutasin 35,000 sammu.

Kuigi palju pikem võrreldes Pental d I'fac-iga, selline mägi on väga sobilik amatöörsete mägironijate jaoks.

Pühapäeval läksime me Canelobre koopasse, mis asuvad Alicante läheduses.

Canelobre on 70-meetri sügavune koobas, mis on väga tihedalt täis stalagtiite ja stalagmiite. Koopas on väga palju valgustusprožektoreid ja suur kogus treppe. Üks stalagmiitidest on umbes 140,000 aastat vana, mis tähendab et see tekkis isegi varem, kui varajased inimesed jõudsid kohale Euroopasse. Üks kivitükkidest koopas arvatavasti kukub 50-60,000 aasta pärast alla, kui inimesed ei plaani hävitada Canelobret.

Pärast Canelobre külastamist, käisime meie teekõrval restoranis. Meile anti 4 sööki:

Salatisegus oli lehtsalat, Ceasari kaste, sealihatükid ja kirsstomatid. Maitse oli üpris soolane koos Ceasari salatikastmega ja lehtsalat oli mahedalt krõbe.

Krõbedus: 7/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 6/10

Hapukus: 0/10

Kibedus: 0/10

Maitseintensiivsus: 5/10

Hinnang: 8/10

Suvikõrvitsapulgad olid väga segaduslikud. Väljas oli krõbe kiht ja peal oli abstraktselt kibeda magususega siirup. Temperatuur oli tuline ja ma isegi ei tajunudki suvikõrvitsat.

Krõbedus: 7/10

Magusus: 9/10

Soolasus: 2/10

Hapukus: 8/10

Kibedus: 4/10

Maitseintensiivsus: 25/10

Hinnang: 3/10

Krevetid nagu eelmine kord olid mõeldud et koorida, nii et ma väga neid ei söönudki.

Tumerisotto oli tõenäoliselt minu jaoks lemmiksöök.

Riisi peale oli pandud väga väga tumerohelist kalmaaritinti, millel oli natuke hapukas maitse, aga tegi riisi palju mahlakamaks. Temperatuur oli leige.

Krõbedus: 2/10

Magusus: 1/10

Soolasus: 8/10

Hapukus: 3/10

Kibedus: 0/10

Maitseintensiivsus: 7/10

Hindamus: 9/10

Minu nädal Hispaania kaldal oli hästi kena ja ma suure tõenäosusega lähen vist tagasi Déniasse järgmine aasta või paari aasta pärast. Talvel või kevadel on kõige mugavam aeg, et minna. 

Kohtumiseni!

Peatükk 120: Ema lapsepõlv

Tervitused jälle! Tänane söök millest räägin on kartulipuder viineriga.

See postitus on pisut söögi ajaloo kohta. Pärit 70-ndatest ja varajastest 80-ndatest oli mu ema kasvanud hilises Nõukogude Liidus. Sellel ajal oli natuke vähem toitu ja polnud palju eksootilisi tooteid (paljud isegi ei teadnud mis avokaado oli). Poes võtsid paljud töötajad toitu ära ja jagasid neid oma sõpradele. Minu ema jaoks oli kartulipuder viineriga nagu mahe luksustoode, sest viinereid poes ei müüdud.

Söögi koostisosad on: keedetud ja kooritud kartulid, või, sool, sealihaviinerid, sibulatükid, kurk ja petersell.

Esimesena kooriti ära kartulid ja pandi keema, pärast tambitakse kartulid pudruks keeduvee, või ja soolaga. Järgmisena tuleb lõigata sealihaviinereid ja praetakse tulisel pannil koos sibulaviiludega. Ja nüüd serveeritakse pisut peterselli peale, kõrvale viilutatud kurki [samuti ka kahvel] ja nüüd on see valmis!

Selle temperatuur oli kenasti soe, tekstuur lihal oli mahedalt krõbe ja maitse kartulipudrul oli mõnusalt võine. 

Nõukogude ajal ei olnud väga palju vürtse poodides, nii et söögid olid tavaliselt ainult pipra või soolaga. 

Ma olen pisut tänulik, et tänapäevases maailmas on demokraatlikus Euroopas rohkem vürtse ja suurem söögivalik. 

Peatükk 119: Isetehtud sai

Aga tervitused jälle! Minu viimasest postitusest on mõõdunud väga pikk aeg? 

Ma olen juba elanud üle aasta Oslos, Norras ja olen tegelenud Norsk Bokmål’i keele õppimisega.

Ma olen palju rohkem tihti teinud sööke oma kodus, nii et ma selgitan kuidas teha saia üpris lihtsalt.

Kõigepealt, sa vajad umbes 6 detsiliitrit nisujahu, pool pakki pärmi, 1 teelusikas täit soola, 2 teelusikat täit suhkrut, umbes pool detsiliitrit õli ja üks klaas sooja vett. Siis sa paned need samas järjekorras nagu ma kirjeldasin ühte mikserikaussi ja lased sellel segada aeglaselt, kuni see segab kokku üheks taignaks. Sa saad selle kas panna taigna vormi, mis on määritud võiga või rullida selle kokku pätsiks ja panna ahjuplaadi peale paberiga ja rätiku alla ja lased sellel kerkida umbes 1 tund (või umbes 33,093,474,372,000 tseesium-133 sageduslainet). 

Pärast seda, sa paned ahju tööle umbes 180°C juurde (453 Kelvinit), ja kui see jõuab selle temperatuurini, sa paned saia ahju 20 minutiks (või 0.02 Neptuuni päeva) ja pärast seda, sa eemaldad selle ahjust ettevaatlikult, lased sellel jahtuda rätiku all ja pisut hiljem, sai on valmis!

Ma proovisin seda vaarikamoosiga ja oskan öelda, et sellel on üpris pehme tekstuur ja sai ise on väga mahedalt soolane. 

Mõned head soovitused sellele on näiteks tüümian, oliivitükid, seemned jne.

Ma vaatan, kas ma saan teha rohkem retsepte ja kirjeldada enda elu Oslos.

Aga proovin postitada sagedamini.

Peatükk 118: Isetehtud quesadilla

 

Aga tervitused jälle! 

Ma olen elanud juba ~8 kuud Oslo, Norras. Mulle meeldib Norras elada ja ma arvan et minu rahvusvaheline kool on üpris sõbralik. Ma ikkagi tulen tagasi Eestisse, kui mul on näiteks nädalapikkune vaheaeg, või kui mul on suvevaheaeg.

Täna oli mu koolis kokandustund. Meie retseptiks oli taimetoitlase quesadillad. Quesadillad on tortillad, mis on kaetud juustu, liha ja või salsaga. Minu koolis koosnesid quesadillad juustuviiludest, tomatisalsast ja guacamolest. Pärast kooli ma proovisin kodus teha enda oma quesadillat. Minu quesadilla koosnes tortillast, juustuviiludest, paprikatest ja guacamolest. Kõigepealt ma viilutasin ära paprikad, panin pliidi tööle, valasin 1 supilusikat õli pannile, pool teelusikat vürtsköömneid, pisut soola ja pipart ja praadisin ära paprikad 5 minutiks. Siis ma segasin avokaadosid, et teha guacamolet ja küpsetasin ära enda tortilla koos juustuga. Ma panin peale paprikat ja guacamole ja lõikasin quesadilla ära 4 tükiks.

Temperatuur oli piisavalt soe, välimus oli õhuke ja pisut krõbe ja seest oli kas juustune ja köögiviljaliselt krõbe. Ma ütleksin, et kooli quesadilla umbes 91.5%-100% ja minu oma vist 94.5%-100%.

Ma õpin vaikselt süüa tegema. Ma isegi oskan aru saada kuidas teha kaerapiimaga espressot.  Kui ma vaikselt oskan teha rohkem sööke ise, siis see tundub, nagu et mul oleks rohkem postitusi, et teha, kuna mul on nüüd mahe oskus, et valmistada pliidil tehtud sööke.

Peatükk 117: Lihavõttesöögid ja Norra elu.

Tervitused jälle! Selles blogipostituses ma selgitan pisut enda Norra elust ja lihavõttesöökidest.

Ma läksin eelmisel nädalal Eestise enda maakoju lihavõttepüha tähistama. Ma tegin nädalas väikseid maatöid meie aias ja minu vend tuli laupäevaks maakoju. Laupäeval me valmistasime lihavõttesööke. Toidud olid: kartulisalat, porgandipirukad, juustuvaagen, oliivid, krevetid, kirsstomatid, munasalat, rosinasaiad ja pasha. Ma sõin kartulisalatit, paar porgandipirukat, oliivie, rosinasaia ja ühe pashaviilu. Kartulisalat oli üpris kena majoneesi, kartuli ja herne segu. Minu jaoks ma hindaksin selle umbes 94.5%-100%. Porgandipirukad olid hästi. Ma tundsin piruka sees keedumuna, porgandi ja muskaadimaitset. Minu arvates see maitses umbes 87.5%-97.5%. Oliivid on minu jaoks üpris meeldivad. Rohelised oliivid on rohkem hapukamad ja mustad oliivid on rohkem soolasemad ja mahlasemad. Hindaksin oliive 98.5%-100% juures. Rosinasaiad koosnesid taignast, rosinatest, Nutellakreemist ja kaneelipulbrist. Suurem sai pandi ahju 200℃ peal umbes 20 minutiks. Saiad olid üpris krõbedad, magusad ja keskel pisut pehmemad. Rosinasaiad maitsesid minu arvates 97.5%-100%. Pasha on üks lihavõtte magustoit, mis koosneb kohupiimakreemist ja rosinatest. Kõigepealt sa segad umbes 5 pakki kohupiimakreemi rosinatega, kuivatatud puuviljade, pähklite, pisut vahukoore ja isegi natukese võiga. Siis seda pannakse kanga sisse ja raskuse peale, et vesi voolaks ära ja sa paned  külma peaaegu ööpäevaks ja sa siis sa serveerid magustoitu kaunistustega, näiteks maasikad. See maitses piisavalt magusalt, et öelda et see oli umbes 95.5%-100%. Ma ütleks, et see oli üpris kena lihavõtte söögilaud.

Nüüd ma selgitan enda Norra elust.

Ma nüüd käin Norra koolis, mis asub paari minuti jalutuskäigu kaugusel minu kodust. Ma alustasin Norra kooli detsembri keskel eelmisel aastal, mis tähendab, et ma olen seal käinud peaaegu viis kuud juba. Ma käin ühes rahvusvahelises keeleõppe klassis, kus ma õpin Norra keelt paar aastat. Minu tunnid on norra keel, inglise keel, usundiõpetus, loodusõpetus, matemaatika, ajalugu, kehaline kasvatus ja klassiväline tund. Tegelikult minu koolis on ka kokandustund kus me tõlgime retsepte mida meie õpetajad annavad ja me teeme paaris erinevas grupis ühte toitu mida me sööme tunni lõpus. Haridussüsteem Norras on ka üpris hea, nii et see on mulle mugav. Väga palju kodutööd ei anta ka Norra koolis, mis tähendab et kooliaasta algab19. augustil.

Aga ma loodan, et saan teha rohkem postitusi Oslos. Nägemiseni!

Peatükk 116: Oslo burrito

Tervitused! 

Üpris pikk aeg on mööda läinud, kui ma tegin eelmise postituse. Mul on põhjus miks ma pole postitanud. Ma olen kolinud Oslosse, Norra. 

Ma olen kolinud Oslosse, sest minu isa töö on seal nüüd. Ma kolisin siia septembri keskel. Ja ma olen kas kodukoolis või varsti lähen Norra keele õpetuskooli. Aga nüüd mul on rohkem aega, et blogipostitusi teha. Täna ma postitan ühe väiksema postituse, et õelda, et ma ikka tegelen selle blogiga.

Aga räägime siis toidust.

Restorani nimi oli Mucho Mas, mis tõlkes tähendab vist ''Väga Palju''. Restoran asub Grünerløkka linnaosas, Oslos, Norras ja see oli Mehhiko tüüpi restoran, milles serveeriti eelroogasid, takosid, burritosid, burrito kausse, mõnesid magustoite ja alkoholi (C2H6O + H2O + C6H12O6 + muud).  Õnneks meie ei tellinud etanooli.

Eelmisel neljapäeval ma tellisin endale Kylling Tinga burrito, ehk kanatinga burrito, mis koosnes tortillast, riisist, kanafileest, tšillikastmest, ubadest, sibulatest ja mõnedest vürtsidest. Selle kõrval oli ka hapukoor ja nachod. Üpris lihtne retsept, aga kui ma sõin seda, mul oli erksalt hea tuju, sest ma ei olnud söönud päris burritot pisut aega, nii et see erutas mind norepinfriini, serotoniini, atsetüülkoliini ja glutamaatiga (maitse neurotransmitterid). Burrito sisemus oli kastmeliselt libisev, riis oli niiske väga pehme ja temperatuur oli soe. Nachod olid lihtsalt krõbedad ja kuivad. Ma hindaks sööki 95,75% kuni 100%. Ma sain joogiks endale 7Upi.

Aga ma loodan teha rohkem postitusi siin Oslos. Ma soovin head sügise algust!

Peatükk 115: Vutimuna võileib

Tervitused! Blogi jäi soiku kuuks ajaks, aga ta tuli tagasi. Ma võtsin väikse puhkuse, et veeta suve ja mul said ideed otsa, aga nüüd tahaksin rääkida vuttidest. Alustame siis sellest, kuidas teha vutimunavõileiba.

Kõigepealt pane peotäis vutimune ühte väiksesse potti täis vett ja pane keema. Oota kuni vesi läheb keema, kui mullid on umbes sentimeetri suurused. Siis keera taimer poolteist minutit (90000 millisekundit) ja kui see aeg on läbi, pane pliit kinni ja jahuta vutimunad külmas vees. Koori munad ära, lõika neid pooleks ja pane võileiva peale. Head seedimist! (Ehk head isu!)

Ma sõin täna hommikul mõned vutimuna võileivad, koos leiva, suitsulõhe, või, avokaadolõikude, tomati ja poole grammi tilliga. Ma saan sulle selgitada pisut vutimuna ja suitsulõhe tervislikkusest. 

Vutimunas on suur kogus B12 vitamiini,  kaltsiumi, magneesiumi, rauda, D-vitamiini ja üldsegi mitte palju kolestorooli. Ühes vutimunas võib ainult olla 14 kalorit, nii et see on hea toit dieediks.

Suitsulõhes on ka samu vitamiine, kui vutimunal ja ainult 23mg kolestorooli iga 100g kohta, ehk pisike hulk. Suitsulõhe sees on ka palju Omeega-3 rasvahappeid ja 100g kohta on ainult 117 kalorit (umbes sama palju, kui vutimunades 100g kohta). Lisaks võib suitsulõhe vähendada vähki ja südameinfarkte, nii et sellel on palju plusse dieedil.

Võileib maitses nagu suitsuliha ja koos avokaadodega, see ei maitsenud enam toores. Avokaado tekstuur oli võine ja maitses enamasti soolaselt koos murdosa magusaga ja vutimuna maitses nagu keedetud kanamuna. Ma hindaks seda 96% kuni 100%. 

Tegelikult need vutimunad ei olnud poest, aga meie omad. Me omame nüüd 5 vutti, üks emane ja neli isast. Me saime need vutid 2 nädalat tagasi (blogi tegemise ajal) ühest talust ja me hoiame neid kahes majas: üks emane koos isasega, kilpkonna Matilda pesas ja kolm isast suuremas õuepuuris. Neid ei ole lubatud lahti lasta, kuna nad kaoksid metsa ära, aga neil läheb peaaegu hästi. Aga kolm isast tihti nokivad üksteist, kirevad ja me nimetame neid kivipalluriteks. Isane peab saama vähemalt kolm emast, et olla õnnelik. Meil ei ole veel 9 emast, aga üks päev võibolla me saame. Me anname neile suure koguse toitu ja vett koos varjuga, nii et neil väga ei ole suur kurbus. Nad käituvad enam-vähem hästi ja kanad käituvad nendega hästi (meil tegelikult on nüüd 8 kana ja üks kukk, ainult 4 originaali ja 4 uuemat kana).

Aga ma soovin kõigile head suve!

Peatükk 114: Sünnipäev Fotografiskas

Tervitused jälle! 

Täna on minu sünnipäev ja ma käisin täna söömas oma perega, selle pärast oleks kena kirjutada minu 13. sünnipäevast. Restoran kus ma käisin on nimega Fotografiska, mis asub 6. korrusel ühes telliskivi ehitises, Balti jaama kõrval, Telliskivis, Tallinnas.

Tegelikult on restoranil üks idee. Kui üks suvaline restoran tavaliselt viskab järele jäänud toitu tavalisse prükki, siis Fotografiska kasutab komposti. Komposti viiakse põldudele, kasvatatakse toitu ja tsükkel peaaegu algab uuesti. Nad kasutavad kõik toiduained otsast ära ja kasvatavad ka oma taimed väikses kasvuaias maja katusel. Mulle tundub see idee suurepärane ja ma soovin, et kõik restoranid kasutaksid seda meetodit. Ettekandjad olid seal väga kenad ja austavad.

Me valisime 4-käigulise menüü. Kõige esimene asi (mitte osa 4-käigulisest menüüst) mida serveeriti tervituseks, oli mõni lonks seenesuppi. See tundus üpris normaalne, aga pisut hapuka ja veidra seenemaitsega.

Esimeseks käiguks oli Austerservik (seeneliik), mis koosnes paneeritud austerservikust, baklažaani-miso kastmest, fermenteeritud tomatiest ja kevadkapsast. Selle kõrvale serveeriti ka ühte saialõiku koos võiga. Mulle väga maitses paneeritud austerservik, sest selle ümbris oli krõbeda saiapuruga. Kõik teised olid ka üpris hea maitsega ja tekstuuriga. Ma hindaks seda sööki umbes 85% kuni 100%.

Ma sain ka endale värskelt pressitud Fake-Fanta apelsinimahla.

Teine käik oli valge spargel, materjalid selle ehitamises olid: paar sparglit, sinimerekarbid, safranikaste, soolamaasikad, leedrisiirup ja mandlid. Mulle väga ei maitsenud sparglid, sest nendel oli paar tolmukübekogust kibedust, kuigi mulle meeldis sinimerekarbid, tekstuur oli mahlane ja pehme ja maitses mõnusalt soolaselt. Hinne on 70% sparglile, aga 92,5% kuni 100% merekarbile.

Kolmandaks käiguks serveeriti Järveotsa vutti koos peedikreemiga, suitsukirssidega, mõnede murelite, spinati ja jänesekapsaga. Vutt oli praktiliselt nagu väiksem versioon kanast, aga pehmema tekstuuriga ja mõnusa soojusega. Peedikreem oli huvitavalt magus, aga poolikud murelid tundusid üpris kuumad, pisut nagu oleks võetud ahjust välja, aga mitte valusalt kuum. Ma hindaks rooga umbes 95% kuni 100%.

Magustoiduks oli Must küüslauk, mis tundub nagu soolane roog, aga on peamiselt magus. Aineteks on vaja: vaniljejäätist, musta küüslaugu keedukreemi (crème pâtissière), ternespiimajäätist, meekärge, rabarberitükke ja roosisiirupit. Puru magustoidu peal oli pisut karamellise maitsega ja jäätises võib pisut maitsta küüslauku, aga õnneks vanilje ja küüslauk kokku ei põhjusta haigusi ja on pisut maitsvad (ehk ei ole midagi rõvedat/vastikut). Ma pakuks, et oleks kuskil 87,5% kuni 100% vahel.

Ma sain endale ka alkoholivaba peedi šokolaadisiirupi kokteili. Esimesed lonksud oli väga hapuka maitsega, aga paar viimast lonksu oli pisut magusamad.

Lõpuks ma ütlesin ühele kenale ettekandjale, et on minu sünnipäev, nii et ta oli üllatunud ja serveeris paar minutit hiljem ühe karamellpalli popkorniga ja küünlaga selle peal. Nad laulsid ka mulle ja ma tundsin end väga hästi.

Restorani külaskäik oli armas minu sünnipäeva jaoks ja olen olnud õnnelik enda eluaastate üle. Aga ma tahan soovida teile parimat koolivaheaega varsti ja vaktsineerimist.

Ellab!

Peatükk 113: Pegasuse kana

Tervitused jälle! 

Vabandust, et ma ei ole postitanud hiljuti, sest peaaegu kõik restoranid olid suletud, aga ma lõpuks käisin restoranis. Restoran kus ma käisin täna oli Restoran Pegasus (selle nimi on Pegasus, sest seal majas varem elasid ainult kirjanikud), mis asub Harju tänava keskel, ehk Vabaduse väljaku ja Raekoja platsi vahel.

Teenindaja oli väga lahke ja isegi tuulisel ilmal, me kandsime restorani-antud tekke.

Me valisime eelroaks suupistevaagna. Vaagnal oli paar näkileiba, kanamaksapasteeti, marineeritud seened salatiga, mustsõstramoos, suitsukalakreem, pisut võid ja lambapiimajuustu. Kui paned mõned koostisosad kokku, näiteks näkileib suitsukalakreemiga ja juustuga, siis minu jaoks on see väga mõnusa soolamaitsega ja pehmeka, libiseva tekstuuriga.

Pearoaks ma valisin kanarinna kondiga. 

Pearoal oli kanarind, mango-lillkapsakreem, rooskapsas, lehtkapsas, sidruniheinakaste, koriandriõli ja enoki seened. Mangokreem tundub imelik, aga see ei olnud nagu mangosorbett ja oli pisut soolane. Kana oli pehme ja lihtsasti näritav, mulle meeldisid peaaegu kõik juurviljad (kes ei tea, rooskapsas on Brüsseli kapsas). Ma hindan pearooga umbes 90% kuni 100%.

Tegelikult mul on veel üks asi teatada. 10. juunil (neljapäeval) sel aastal on üks osaline päiksevarjutus toimumas Eestis. See on üks rõngakujuline päiksevarjutus (Kuu on liiga väike, et katta tervet Päikest, nii et täielikus tsoonis näeb Päike väja nagu rõngas), aga täielik varjutus on nähtav Ontariost, Kanadas, siis murdosas Quebecist ja Nuvanuti saartel ja tegelikult ka põhjapoolusel, siis peaaegu päikseloojangu ajal veel Tšukotkas, Venemaal, nii et Eestis ei ole võimalik näha tervet asja, aga see toimub päeva keskel.

Kui sa soovid näha täielikku rõngakujulist päikesevarjutust Eestis, siis üks toimub 21. juunil 2039. aastal. Päiksevarjutus algab kell 12:53 ja Kuu katab kõige rohkem kell 14:04 (katab 25.07% Päiksest Tallinnas) ja lõppeb kell 15:14. Kui sul on väga head päikseprillid ja taevas on selge, siis sa näed, et päiksest oleks võetud mingisugune amps, aga tegelt on meie Kuu ees. 

HOIATUS! Ära vaata otse Päikset palja silmaga.  Aga nüüd sa tead mida teha, kui sa näed kell 14 midagi imelikku Päiksega.

Minu sünnipäev on 25. mail ja ma soovin sulle kõike head koolivaheaega varsti ja head elu!

Peatükk 112: Kodutehtud pitsa ja põdrad

Tervitused kõik! 

Pisut aega on mööda läinud pärast viimast postitust. Praegu aeglaselt vaktsineeritakse vanu inimesi Eestis, viirus vaikselt aeglustub ja täna tegi Marsi helikopter Ingenuity kõige esimese lühikese lennu teisel planeedil (vaata 111. peatükki).

Aga täna räägin kodutehtud pitsa tegemiseprotsessist ja hindamisest.

Kuidas teha 21cm läbimõõduga (umbes 350cm³ruumalaga) pitsa: Koostisosadeks on vaja: õli, soola, pisut suhkrut, nisujahu, pärmi, mozarella juustu, tavalist riivjuustu, paprikat, šampinjoni seeni, tomatipastat, kirsstomateid, küüslauku, suitsuvorsti ja artišokki. 

Kõigepealt tuleb teha pitsataigent nisujahust, pärmist, õlist, murdosa suhkrust ja veest. Kergita taigent rätiku all umbes tund aega. Rulli taigen laiali ja pane koostisosad pitsa peale (saad valida oma pitsa peale ise oma koostisosi). 

Siis küpseta ahjus kuni see on piisavalt krõbe. Meie küpsetasime pitsat puuahjus. Aga naudi enda pitsat! (sa saad ka valmistada 3 või rohkem pitsat!)

Minu lihas suulae peal saatis impulsse minu maitsetundlikku ossa aju keskel (Gustatory Cortex inglise keeles) (ehk ma maitsesin ühte lõiku ja see oli üpris hea). Pitsa oli väga pehme ja pisut mahlase tekstuuriga (pisut nagu viskoosne vedelik) ja ääres on pisut õhumullise tekstuuriga. See maitses juustu, suitsuliha ja tomatikastme maitsega. Ma hindan sööki umbes 85% kuni 100%.

Mul on veel üks lugu tänaseks. Täna õhtul ma käisin enda emaga ja meie sõbraga sõitmas Mulgimaal ringi, et fotograafida metsloomi. Tegelikult on meie sõbral olemas üks loodusekaamera, mis suurendab palju. Sõit kestis umbes tund päikseloojangu ajal ja me leidsime üpris palju massiivseid loomi. 

Kõigepealt me nägime kahte põtra, kellest üks oli ema ja teine oli vasikas. Emapõder tavaliselt kaalub umbes 270 kuni 400 kilogrammi, aga tavaliselt põdrad automaatselt ei rammi vastu autot, tihti nad mõtisklevad aga kui sa teed suuri liigutusi, siis nad hakkavad jooksma kohe. 

Siis me nägime ühte rebast ja jälle ühte põtra. Varsti tuli veel üks rebane ja pisut pärast seda nägime veel kolme põtra, kellest üks oli ema ja kaks olid vasikad. Siis nägime me ühte jänest ja viimaks kuut metskitse. Aga meil käivad ka karud. Isegi kui kirjutasin seda postitust, oli üks karu pool kilomeetrit eemal kaameras. Meie maakodus on veel palju loomi, mida oleme näinud, nii et see tundub nagu põldudega ja kuuskedega loomaaed.

Aga ma soovin teile head kevade jätku!

Peatükk 111: Kana wok, kana ramen ja Perserverance

Tervist jälle kallid lugejad! Ma soovin teile ka head 2021 aasta jätku. 

Täna ma räägin enda kana wokist, kana ramenist ja boonusest.

Kõigepealt on vaja suurt wokipanni, pliiti ja kaant. Siis on koostisosadeks vaja: pisut kanafileed, brokkolit, kaunu, punaseid või kollaseid paprikaviile, suvikõvitsat,  šampinjoniseeni, maisiteru, porgantit, ingverit, sesamiseemneid, paar küüslauguküünt, sojakastet ja maitseaineid. 

Mu ema praadis pannil kanafilee koos ingveri ja küüslauguga ja lisas veel vürtse ja juurvilju. See söök maitses üpris hästi ja oli sojakasteline, kana maitsega. Selle tekstuur oil kana kohta pehme ja suvikõrvitsa tekstuur pehme. Pärast serveeringut on temperatuur tulise ja kuuma vahel. Aga minu jaoks maitseb see söök umbes 90% kuni 100% vahel.

Nüüd räägin kana ramenist. Mu ema tellis ühest aasia restoranist paar toitu koju. Minu oma oli krõbeda kanaga ramen. See koosnes supipuljongist, rameninuudlitest, krõbekanast, merevetikatest ja keedumunast. Selle tekstuur oli kana kohta krõbe, nuudlid olid libiseva ja pehme tekstuuriga ja see maitses õliselt ja nuudlid maitsesid pisut nagu külm kana võileivas (ehk minu jaoks üpris hea). Söök ise oli sooja ja leige vahel. Kokkuvõtteks see maitses umbes 95% kuni 100% vahel.

Mul on ka üks naljakas lugu, kui ma käisin oma emaga jalutuskäigul ja ta oli näljane pisut. Nii, et me läksime ühte Viru keskuse kohvikusse, mis on raamatupoe juures. Ta arvas, et ramen seal oli pildi peal üpris hea, aga kui me tegelikult saime selle, siis tema jaoks see oli üpris koleda värvi ja maitsega. Mu emal on pildid plakatist ja päris toidust. 

Ja viimane tähelepanu lugu astronoomia kohta. 

Väike hoiatus, kui sa ei soovi väga lugeda, see on pisut pikk, aga kui jaksad või sind huvitab siis jätka palun.

Sa oled vist midagi kuulnud juuli lõpus, et üks Marsi sond saadeti kosmosesse (sellest räägiti pisut ka raadios juuli lõpus). Nüüd kohe varsti (pärast peatüki postitamist) hakkab üks Marsi kulgur nimega Mars 2020 või Perseverance maanduma Marsi pinnale kuhugi Jezero kraatrisse, mis on üks kraater kuhu võis voolata vett paar miljard aastat tagasi (kuna selle juures on tühjad jõed) ja võib otsida mingit väikest asitõendit ammuse vee kohta (isegi elu kohta). See maandub Jezero kraatrisse 18. veebruaril 2021 umbes kell 22:55 õhtul (Ida-Euroopa ajavööndis). Kõigepealt see siseneb atmosfääri, avab korteri-suuruse langevarju (Marsi atmosfäär on 170 korda hõredam, kui Maal, nii et on vaja veel rohkem  pidurdamiseks). Siis see kasutab paar väikest retroraketti (mitte nagu tavaline raketimootor, aga paar väikest raketimootorit), siis aeglustub pinnale, maandub pinnale, laseb retroraketi lahti, retrorakett põrkab vastu pinda kulgurist üpris kaugel ja kulgur vaikselt ärkab üles. Perseverance kulguri küljes on ka üks väike helikopter (mitte nagu maakera peal helikopter, aga 1,8 kilogrammine droon), mida kasutatakse testimiseks Marsi õhus (jälle väike atmosfäär), nii et on vaja pöörata väga kiiresti.

Aga ma arvan, et see on kõik mida ma räägin sellest kulgurist.

Ma soovin teile head sõbrapäeva varsti ja head tervist!

Peatükk 110: Veiseliha ja juurviljaga wok ja kohupiimataskud.

Tervist jälle ja head detsembrit!

Ma jälle vabandan, et pole tihti postitanud, sest me ei saa käia restoranides, aga saame tellida toitu koju ja ideed vaikselt kaovad, aga ma arvan, et see ei ole veel lõpp. Ja võibolla mingi hetk 2021. aasta alguses võib COVID-19 kahaneda. Igatahes, alustan selgitamist.

Eile mu ema tegi wokki ja ma aitasin tal juurvilju koorida ja lõigata. Ma koorisin ära 2 porgandit ja lõikasin lillkapsa väiksemateks juppideks. Mu ema viilutas punast paprikat ja ka ingverit, küüslauku, sibulat ja tomatit ja pani kõik need köögiviljad kaussi koos lihaga pliidi peale, kuni see oli valmis. Serveeriti ka selle peale sojakastet ja seesamiõli koos seesami seemnetega.

See toit oli üpris hea. Woki juurviljad olid mahedalt pehmed ja mahlase tekstuuriga ning liha samuti oli pehme ja mahlane. Ainus asi mis mulle ei maitsenud oli ingver, aga ma talusin seda väikest kibedust. Lillkapsas, paprika ja veiseliha koos maitsesid pisut hapuka ja soolase vahel ja andsid pisut dopamiini (enam vähem lohutusmolekul) minu neuronisüsteemi. Ma hindaksin seda toitu 87,5% kuni 100% vahel (ilma ingverita), aga ikkagi väga hea ja üpris tervislik.

Nüüd kohupiimataskud. Kõigepealt on vaja keedutaignat. Selleks on vaja keeta vett (mis on umbes 100 kraadi Celsius või 373,15 Kelvinit) ja lisada pisut rasva ja jahu. Sega jahu hästi ära keevas vees. Siis pane pärast keetmist see jahusegu mikserisse ja lisa paar muna ka ja pane ahju umbes 200 kraadi Celsius või 473,15 Kelvini peale ja oota kuni taigen on paisunud piisavalt. Kui sa tahad täita siis pane kas 200 grammi või 400 grammi vahukoort ja pisut kohupiima kreemi mikserisse ja sega ära, kuni on valmis. Siis, kui tühjad küpsed taskud on valmis, pane segatud kohupiim näiteks tordipritsi ja täida taskud ära. Võid lisada ka tuhksuhkrut peale ja sul on nüüd valmis kohupiimataskud! Ja mul on veel üks väike nipp. Meil oli piisavalt taignakukleid, aga kohupiimakreemi oli pisut vähe ja meil jäi tühjasid taskuid alles. Sa võid nendesse lisada ka teisi asju näiteks kas sorbetti, karamelli/vanillijäätist, suppi (nali) jne (ära pane puhast muskaatpähklipuru, sest paar teelusikatäit muskaatpähklit võib tekitada südamerabandust).

Kohupiimataskutel oli väljaspoolt krõbedase ja kuiva tekstuuriga ja seest kreemise ja niiske tekstuuriga. See maitses pisut magusalt väljastpoolt ja seestpoolt vaniljeselt ja väga magusalt. Ma ütleksin, et mulle meeldis see umbes 98% kuni 100%.

Mul on veel üks asi, et öelda. Järgmisel esmaspäeval (või 21. detsembril 2020) on Jupiter ja Saturn nii lähedal üksteisele, et kui sul oleks üks tavaline teleskoop mugava suurendusega, siis oleks võimalik näha Jupiteri kuusid ja Saturni rõngaid samas pildis. Seda on võimalik näha umbes 1 tund pärast päikseloojangut lääne pool. Kui sa näed madala horisondi peal ühte eredat täppi, mis asub kuust paremal pool, siis see võib olla Jupiter ja Saturn. Ainus probleem on see, et Tallinnas võib olla suur tõenäosus, et on pilvine ilm sel päeval. Muidugi see ei ole liiga suur mure, sest isegi minu pikksilmaga võib näha mõlemaid objekte samas pildis kas paar päeva varem või hiljem ja isegi, kui need ilmad on pilvised (tänu Atlandi Ookeani hoovusesele), siis see ei ole liiga suur mure ikka.

Ma soovin teile häid jõule head vanaaasta lõppu ja 2021 algust.

Nägemiseni!

Peatükk 109: Nugised, kurb asi ja kudumine

Tervist kallid lugejad!

Ma vabandan, et ma pole kirjutanud pikka aega postitust, sest mul oli kool, korvpallitrenn ja kodutöö, aga nüüd mu on koolivaheaeg nädalaks ja ma tundsin ka pisut muret enda blogi pärast.

Täna oli mul söögiks kartulipuder seentenagitsate ja kananagitsatega (tehniliselt seened ei ole taimed, aga on terve uus organismiriik, inglise keeles see on (Fungi)).

Kõigepealt kartulipuder. Kõigepealt ma pesin ja koorisin umbes paar tosinat kartulit ise ja mu ema tükeldas need kooritud kartulid, keetis, et kartulid väga pehmeks teha, segas koos tulise piima ja võiga kokku ja kloppis, et teha tekstuuri siidiseks (et ei oleks tükke). Tegelikult oli kartulipuder tehtud teise söögi jaoks eile, mis oli koos taimetoidu kastmega, aga jäi alles tänaseks. Kartulipuder oli siidise ja pehme tekstuuriga, maitses mahedalt, oli sooja temperatuuriga. Päris tore lühidalt.

Nüüd nugised. (Ma nimetan neid nugisteks, sest ma ammu ütlesin nagitsate kohta niimodi). Seenenugised olid aedšampinjoni seentega (Agaricus bisporus on nende teaduslik nimi ladina keeles). Kõigepealt sa viilutad seene suurteks tükkideks (umbes 3 kuni 5 sentimeetrit pikk või lai). Siis võtad kausi ja segad saiajahu sisse vürtse ja soola pisut (pane umbes kolm supilusikat jahu ühte kaussi keskmiselt ja kui on liiga vähe, pane veel üks supilusikas juurde). Siis klopi ära muna teises kausis. Kolmandasse kaussi pane riivsaia, selle sisse võid ka panna maitseaineid. Siis kasta seenetükid  järjest saiajahu, munakollase ja riivsaia sisse, kaetud seenetükid pane panni peale õliga paariks minutiks ja serveeri! 

Kananugistega on ka sama lugu, aga lihtsalt seente asemel on kanatükid. Seenenagitsad olid krõbeda tekstuuriga väljastpoolt ja pehme, mahlase tekstuuriga seestpoolt, mis maitses soolaselt ja oli sooja temperatuuriga. Kananagitsad olid ka krõbeda ja pisut kõvema tekstuuriga, maitsesid soolaselt ja pipraselt (sest saiajahusse lisati ka pipart pisut) ja oli sooja ja leige vahel. 

Kokkamine tegi laua sodiseks, aga see oli seda väärt.

Mul on üks väike kurb asi, millest rääkida. See on meie tibust Augustist. Kui me viisime meie kanad, kukeja tibu teise talusse talvekoju 30. augustil sel aastal, siis 8. septembri õhtul August kadus. Ma saan aru, et see on nukker, aga see võis olla tema rumal mõte minna metsa ja võibolla ka kahju, et ta oli kuu vanune (mitte 4,53 miljard aastat võrreldes meie Kuuga), me isegi ei teadnud, mis ta sugu on. Milvi on ikka talvekodus ja tunneb ka pisut nukrust, aga Milvi ei olnud tema bioloogiline ema. Milvi kõigest haudus teda, aga ka hoolis temast. August oli meile kallis ja VÕIBOLLA ta on nüüd rebase sees seedinud, aga vähemalt tema algus oli väga sõbralik ja vaba, sest enamik tibudest on puuris või isegi meessoost tibud surevad tehastes minuteid pärast nende sündi, sest meie sööme kanu. Ma tean, et siin on kananagitsad, aga ma ainult söön neid, et mitte raisata liha. Ma proovin vaikselt minna herbivoori faasi, nagu mu isa ja vend on praegu taimetoitlased (nad muutusid taimetoitlasteks enne, kui August kadus).

See ongi normaalne taludes, kui mingi loom läheb kaduma, ja talvekodu oli mu ema sõbra oma kellel on ka kanad ja isegi pardid. Ma meenutan Augustit lahkesti. 

Tegelikult on mul ka üks uus hobi mida ma teen. Kudumine.

Ma olen tegelikult kudunud juba paar kuud ja ikka jätkan ka täna. Ma õppisin umbes paarkümmend minutit enda emalt, kuidas kududa ja oskan päris hästi nüüd. Ma luban, et ma ei valeta. Esimene kudumistöö, mis ma tegin oli üks kilpkonnatekk mida ma tegin Matildale (tema liigi nimi on (Agrionemys horsfieldii). See kestis umbes nädala, et teha ja on 17,7 sentimeetrit pikk, 12,2 sentimeetrit lai ja umbes 0,4 sentimeetrit paks. See koosneb kuuest värvist, kollakas-roheline, tume kuuse-roheline, tugev punakas-roosa, hele lillakas-roosa, oranžikas-beež ja meekollane. Nüüd ma teen ühte teist tööd. See on üks sall, mida ma teen iseendale, aga pole veel valmis (hetkel on see 38 sentimeetrit pikk, umbes 23,5 sentimeetrit lai ja umbes 0,3 sentimeetrit paks). See sall algab akvamariinse tsüaaniga, siis on veel tsüaan, türkiis, taevasinine, sinine, lühike riba lillat, punakas-oranž, lühike riba oranžikat-roosat, lavendlililla, talvine sinakas-lilla taevas ja praegu olen sinise juures.

Ma arvan, et see on kõik mida oskan selgitada, soovin head tervist teile.

Nägemiseni!

Peatükk 108: Kodutehtud ramen

Tervist blogilugejad! 

Kodutehtud ramen

Täna mul on kaks huvitavat lugu, millest ma räägin. 

Kõigepealt ramen.

Ramen on üks Jaapani nuudlisupi söök, mida ma olen söönud ainut paar korda enda elus. Tänane ramen oli kodutehtud ja mu ema tegi selle. Koostiained selle eine sees olid: munanuudlid, meie keedetud kanamunad, Aasia puljong, ingver, porgandiviilud, seller, seened, roheline sibul, tšilli ja kuivad vetikad. 

Kõigepealt mu ema pani teekannuga vett keema ja pani kaussi nuudlid. Siis ta valas selle keedetud vee nuudlitele peale, keetis ka munad ja praadis kanaliha. Pärast seda ta soojendas Aasia puljongit ja lisas rohelist sibulat, tšillit, porgandid, sellerit ja idu. Ja viimaks ta kooris meie kanamunad, pani nuudlitega puljongisse ja mina lisasin enda portsule kuivatatud vetikat. 

See oli mahlane, soolane, soe ja mulle maitses 90-100%. Ainus, mis mulle ei maitsenud, oli seller. 

Nüüd teine osa.

Kui sa oled lugenud mu blogi hiljuti, siis sa tead, et mul on seitse kana ja kukk ja kilpkonn. Aga mul on midagi uut. Üks meie kanadest, Milvi, hakkas hauduma. Nii et me võtsime kümme muna ühelt kanapidajalt naabrilt ja panime need tema alla. Siis meil koorus üks muna ja ta toksis ja hüüdis. Varsti ta koorus rohkem ja siis muna avanes. Selle sees oli tumehall tibu, aga teised munad olid tühjad. Peale tema sündi me ehitasime Milvile ja tibule ühe hoiu-looduspuuri. Me ei tea veel tibu sugu, aga me planeerime talle ametliku nimevõistluse. 

Ma soovin teile head ja turvalist augustit ja head aega! 

Peatükk 107: Jaanilaupäev

Tervist kõik! Ma soovin teile head Jaanipäeva ja vabandan, et ma pole teinud üle pooleteist kuu blogipostitust. Aga nüüd tuli spetsialist rääkima sellest Jaanilaupäevast.

Kui me hommikul ärkasime üles, mu ema ja ta sõber läksid poodi Viljandisse ja tõid tooteid. Pärastlõuna ja õhtu vahel me panime enda toidud laua peale. Meie pidu söögiks olid juurviljavardad, kanaliha, vegan vorstid (mu isa ja mu vend on taimetoitlased), krõpsud, lihapirukad, moonisaiad, kreemisaiad ja joogiks oli paar veinipudelit ja alkoholi-vaba õlu mida ma joon. Meid oli päris palju - minu vend, isa, ema, mina, (mu kesk-aasia kilpkonn, mu setise kana ja mu kukk) ja kaks sõpra.

Kõigepeal juurviljavardad. Ma ei oska sellest õelda palju, aga kõigepealt mu ema ja ta sõber viilutasid juurviljad, panid juurviljad pulkade otsa ja need pandi grilli peale. Juurviljadel oli pehme tekstuur suvikõrvitsate ja tomatite tõttu, kebab maitses magusasti ja krõbeliselt ananasside ja kartulite tõttu ja see oli minu jaoks päris maitsev

Grillkana maitses pealt krõbedaselt ja seest natuke mahlaselt.

Vegan vorstid nägid pealt nagu tavalised vorstid (ma teadsin, et need on vegan) ja, kui ma proovisin see maitses natuke nagu üks India toidu kõrval olnud kastet, mille koostist ma ei mäleta.

Lihapirukad olid ostetud Abja-Paluoja Popsi köögi poest ja olid tegelikult suitsupirukad mis olid kohevad. Täidist oli piisavalt, aga õhku oli palju piruka sees ja see maitses pekiselt. Moonisai oli veidi karamelline ja paksult täis mooniseemneid. Ma hoolin peamiselt selle karamellimaitsest. Kreemisai oli väga vanilje kreemi maitsega ja kreemisai oli mu lemmik.
Krõpsud olid tavalised ja toodud poest.

Ma joon tihti suvel alkoholivaba õlu, mis on peamiselt vahune vaarikamahl.

Pärast veidi maitsvat söömist me kogunesime lõkke juurde ja süütasime selle. Mu ema ja ta sõbrad kasutasid ühte pilli mida kutsutakse karmoškaks ja laulsid paar Mulgi ja Eesti laulu. Mina mängisin oma isaga lihtsat jalgpalli. Meil oli pikk ja huvitav õhtu.

Aga nüüd tuleb mu lemmik asi sellest peatükist. Astronoomia.

HOIATUS! See ka võib olla veidi pikk, aga kui sa oled nii väsinud, sa ei pea lugema tervet asja. Ma soovin sulle head lugemist!

Pool tundi pärast 23. juuni lõppu ma proovisin vaadata Jupiteri ja Saturni jälle oma pikksilmaga. Kui sa oled lugenud mu 103. peatükki, siis ma ütlesin, et ma ei näinud Galileo kuusid, aga see õhtu muutis kõike. Kõigepealt ma vaatasin Saturni mis oli Jupiteri lähedal ja kui ma vaatasin Saturni ja keerasin enda fokuseerija......           

Ma nängingi Saturni rõngaid! Kui ma seda nägin, siis esimesed paar sekundit mu süda tuksus umbes minu arvates 160 BPM. See oli hiiglaslik elevus ja mu isa oli ka imestunud ja kõik mu külalised tulid kohale. Saturn nägi välja ovaalne ja oli Maast 1,36 miljardi kilomeetri kaugusel. Saturni rõngad võisid tekkida, kui üks kuu lagunes ära ja need rõngad lagunevad ära umbes 300 miljoni aasta pärast.

Siis ma vaatasin Jupiteri ja see ka läks väga hästi. Kui ma sihtisin enda pikksilma Jupiteri poole, ma nägin nelja täppi selle ümber, mis on Galileo kuud. Tegelikult need Galileo kuud ei ole suvalised hallid kivid, aga on detailsed. Neid nimetati Galileo kuudeks nende avastaja järgi Galileo Galilei (Jupiter oli sel päeval Maast 630 miljoni kilomeetri kaugusel).

Galileo Galilei sündis 15. veebruaril 1564 ja avastas Ganymede ja Callisto 7. jaanuaril 1610 ja avastas Io ja Europa 8. jaanuaril 1610 (Galileo Galilei isegi avastas ka Saturni rõngaid).  Kurb fakt: kiriku inimestele ei meeldinud see ja arvasid usklikult, et Maa on keskpunkt meie terves Universumis (tehniliselt oleme nähtavas universumis) ja, et meie Kuu, Päike ja teised taustatähed tiirlevad selle ümber. Galileo Galilei oli eluajaks vangistatud aastal 1633 ja suri 8. jaanuaril 1642 (kokkusattumuslikult 32 aastat pärast Galileo kuude avastusest) (pagana kiriku inimesed).

Io on kõige lähim peamine Jupiteri kuu (seda enne on Metis, Adrastea, Amalthea ja Thebe, aga need on väga väiksed). Io läbimõõt on 3640 km mis on ainult veidi suurem, kui meie kuu ja Io on tegelikult geoloogiliselt aktiivne. Io peal on tegelikult olemas vulkaanid mida Voyager 1 kosmoseaparaat avastas ja selle pinnas on peamiselt kollane ja natuke oranži ja must. Io peal tekivad vulkaanid, sest Jupiter soojendab Iot väga suure gravitatsiooni ja energiaga.

Europa läbimõõt on 3150km mis on 90% meie Kuu suurusest ja Europa on väga huvitav paljudele eluvormide otsijatele. Europal on paks kiht jääd mis on umbes 20 km paksune ja selle all on umbes 100 km sügavune ookean. Mõned astronoomid arvavad, et Europal võib tekkida natuke elu selles sügavas ookeanis (praegu pole avastatud elu Europa peal), aga üks misioon mida NASA planeerib on Europa Clipper ja ESA (Euroopa kosmoseagentuur) planeerib "JUpiter ICy moons Explorer" või J.U.I.C.E . Europa Clipper jõuab Jupiteri süsteemi umbes aastal 2024.

Ganymede on kõige suurem kuu meie Päiksesüsteemis, umbes 5260km suurune ja on tegelikult suurem, kui Merkuur (Titaan mis on Saturni kuu on ka suurem, kui Merkuur). Sellel on ka natukene jääd ja väga väike magnetosfäär

Callisto läbimõõt on 4820km või 99% Merkuuri suurune ja sellel on palju kraatreid, tumepruun pinnas ja ka natukene jääd.

Minu 91. peatükkis ma ütlesin, et Saturni ümber on 63 kuud, aga nüüd 24. juunil 2020 on 82 kuud avastatud ümber Saturni.

Ma soovin teile head Jaanipäeva ja jätkuvat suve! Nägemiseni!

Peatükk 106: Kanamuna

Tervist! Enne, kui me alustame blogi, mul on üks värskendusuudis.

Me saime 4. mail endale kuke, kellele me panime nimeks Mauno, ta on sündinud eelmisel suvel ja ta on kirjupruun.

Ja täna mul on veel üks uudis! 8. mail kuskil päeva ajal oli Eevi munenud ühe väikse 5 sentimeetrise muna. Me plaanisime ühte väikest aupidu selle muna puhul, kus ma söön selle õhtul ära. Kui me avasime selle muna, siis tekkis üks üllatus veel (see pole tibu)...  See oli kahe kollasega muna, mis on haruldane! Ma ei ole kindel, aga öeldakse, et on 1/10 000 võimalus või natuke vähem, et munal on kaks kollast. Nüüd meie kana Eevi kahe kollasega muna on tema jaoks küll hea elusaavutus.

Nüüd ma jätkan. Pärast praadimist, me mõtlesime teha sellest munast võileiva, nii et me panime majoneesi, lehtsalatit, tomatit, avokaadot, soola, pipart ja praetud kahe kollasega muna. Temperatuur oli soe, tekstuur oli pehme ja see maitses 96.5 kuni 100%.

Pärast poole meil oli isegi üks tort, aga ma ei ole kindel mis selle sees oli, aga see maitses natuke nagu šokolaad, maasikamoos ja juustukook ja see maitses mulle 96.475 kuni 100%. See oli poest ostetud tort ja see kukkus natuke enne kojujõudmist, aga see maitset ei muuda.

See on kõik mida ma oskan rääkida ja ma soovin sulle head tervist ja nägemiseni!

Peatükk 105: Minu isetehtud praad

Tervist teile kõigile!

Täna ma teen ühte kokatööd ja ma ütlen teile retsepti ja mida teha. See retsept oli mõeldud mul tööõpetuses koolitööna kodus. Ma olen ikkagi veel maal COVID-19 tõttu (ehk SARS mis on inglise keeles "Severe Acute Respiratory Syndrome", ehk see sündroom võib põhjustada kopsupõletikku), aga õnneks on meile maakodus kõige lähim inimene kilomeetri kaugusel.





Igatahes ma jätkan nüüd enda retseptiga. Täna ma tegin ühte praadi mille nimi on pannikartulid. Ma võtsin retsepti Anna-Liisa kokaraamatust.

Koostisosad on: 4 keedetud kartulit, 100 grammi lastevorsti või vorsti (ma kasutasin suitsetatud peekonit), 1 sibul, õli, 100 grammi riivitud juustu (ma kasutasin tavalist juustu kuna meil polnud riivjuustu ega riivi), 2 muna, 1 tomat ja sool. Ports sobib kas kahele või kolmele.

Siin on töökaik:

1. Lõika kartulid viiludeks ja sinki või vorsti ja sibulad tükikesteks (kui sa oled veidi aeglane, sa võid ka lõigata selleks ajaks tomatid kuubikuteks, kui sul ka pole riivjuustu siis sa võid tavalist juustu lõigata ka ja sa võid ka kloppida mune sellel ajal).

2. Pane veidi õli pannile ja oota kuni pann on piisavalt tuline.

Siis pärast pane kartulid pannile ja sega praadides, et see ei kleepu pannile, mõne minuti pärast võid lisada sibula ja singi või vorstiviilud. Prae veel 5 minutit segades kolmanda juhiseni.




3. Lisa riivitud juust või tavaline juust, tomativiilud, munasegu ja veidi soola ühte kaussi ja vala pannile. Sega natuke ja oota veel paar minutit kuni muna hüübib. Sa võid ka lisada veel mõned koostisosi, näiteks mina panin pärast veidi oreganot ehk pune ja sibulapealseid, aga need olid meie aknalaua peal kasvanud sibulad. Pane praad enda taldrikule ja bon appetit umbes 3-10 minutit.

Siin on minu tulemused. Minu eine oli päris võrdne kokaraamatu pildis ja see tundus päris maitsev. Tekstuur oli pehme, temperatuur oli soe ja see maitses krõbedalt ja soolaselt, meeldimus oli 97,72% kuni 100%.

Ma soovin teile kõigile head tervist, lihavõttepüha ja nägemiseni!

Peatükk 104: Tort ja kanad (mitte kanasöök)

Tervist!

Ma olen ikka maal COVID-19 tõttu, aga ma ikka pole sellesse nakatunud. Täna, kui see postitus postitati, on nakatunud maailmas 1225000 inimest, 66500 inimest on surnud, aga 258000 inimest on tervenenud. Eestis on nakatunud 1100 inimest, umbes 15 on surnud ja umbes 60 on tervenenud. Ma loodan, et nakkus saab läbi varsti. Aga nüüd ma tean, miks jõuluvana ei andnud mulle Hispaania puhkust 2020 aastaks ja ma kirjutan enda blogi tihti tahvelarvutis, mis mulle puhkuse asemel kingiti ja ma saan vaadata Ekooli. Varem ma ei saanud aru, aga nüüd olen tänulik, sest Hispaanias on täna 130000 nakatunud.

Nüüd ma tahan alustada enda toitudega. Eile mu ema tegi ühe tordi, mille koostisosad oli tordipõhjad, vahukoor, kohupiim, kirsid ja banaaniviilud. Kõigepealt mu ema pani esimese tordipõhja, siis segas vahukoort ja kohupiima kokku mitte elektrilise mikseriga, aga väntamismiksriga. Siis ta pani kirsse ja banaaniviile vahele, siis veel teise tordipõhja ja kreemi ja kolmanda tordipõhja ja kreemi kirssidega. Selle tekstuur oli pehme, temperatuur oli jahe ja see maitses 96.3% kuni 100%. Me tegime seda enda kanade sünnipäevaks, sest nad tulevad homme. Nüüd ma räägin kanadest, mis pole toit.

Täna mina ja mu vanemad läksime Õisu küla bussipeatuse juurde, et võtta endale kanad. Me võtsime seitse kana, kes olid kõik naissoost. Me isegi panime neile nimed: Imbi on valgete ja veidi mustade sulgedega, Õie ja Taimi on helepruunide ja valgete sulgedega linnud, Eevi ja Virve on pruunide ja mustade sulgedega linnud ja Silvi ja Milvi on tumehallide ja veidi valgete sulgedega linnud (kurjad kaksikud, kes tahavad Imbit peksta). Nad on praegu noored, kolm ja pool kuud vanad ja hakkavad munema mai kuus. Praegu nad ei osaka hästi ronida, sest nad elasid siiamaani puurides, aga nüüd nad elavad veidi paremas elus. Meie ei kavatse need puuri panna ja me kaunistasime nende kodu seest. Mu kanad toituvad teradest, naadist, teokarpidest ja vihmaussidest. Neile ei tohi anda apelsinikoori, tsitrusvilju ja avokaadot. Maailmas on kokku peaaegu 24 miljardit kana. Nüüd mul on kaheksa looma (üks nendest on kesk-aasia kilpkonn Matilda).

Ma soovin sulle head tervist ja nägemiseni!